Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! (Mt 6:12)
See lõik meieisapalvest erineb ülejäänust. See pole mitte üksnes palve Jumalale, vaid mainitud on ka seda, mida me ise teeme: “nagu meiegi oleme andeks andnud” või “nagu meiegi andeks anname”. Esimest varianti eelistavad piibliteadlased, teist tavakasutus.
Sel viisil palvetaja “astub Jumala ette vooruse eeskujuna - kui nii tohime väljenduda - paludes jäljendamatut Jumalat tulla ja teda ennast jäljendada”. Nõnda märkis hämmeldunult Püha Maximus Usutunnistaja, 7. sajandi kommentaator.
Ent kes julgeb väita, et on andestanud täielikult, palumaks Jumalal teha sedasama? Teisal kinnitab piibel andekssaamise ülimuslikkust andeksanni ees: “Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi” (Kl 3:13). Tohutu armastus, millega meid täidab Jumal, võib tulvata ka teiste ellu läbi andestuse, mida neile pakume.
Miks siis muudab Meie Isa järjekorra vastupidiseks: esiteks meie, seejärel Jumal? Seda lõiku tuleb mõista otseses tähenduses: “võlgade andeksand” on vaeseks jäämine. Kui andestus tähendab võlgade kustutamist, siis on see eelkõige kaotus.
Kirjas koloslastele väljendatakse andestust sõnaga, mis tähistab teenimatut ja ülevoolavat andi: “Issand on teile armu andnud”. Sõna, mida Jeesus ise andestuse kohta kasutab, on kehv ja igapäine. See tähendab “laskma,” nagu “lase sel olla” või “lase sel minna”.
Palvetades “anna meile andeks meie võlad,” palume me Jumalat, et Ta laseks meid koormavatel võlgadel olla, ja laseks meil endil vabalt minna. Olles vaesed, palume me Jumalal meilt mitte midagi nõuda - tegelikult pole meil ju Talle mitte midagi anda.
Pole meie võimuses vabastada oma minevikku kurjast, mis meile osaks on saanud. Ka selles asjas oleme me vaesed: me ei suuda varmalt loobuda meile tehtud kurja põhjustatud lõikava valu tundmisest, üha uuesti ja uuesti.
Öelda Jumalale “nagu meiegi oleme andeks andnud oma võlglastele” ei tähenda talle uhkelt väita: “Näed, kui heldelt ma olen andestanud.” See tähendab üksnes seda, et astume Jumala ette vaeste meeste ja naistena, kes ei soovi enam võlga sisse nõuda.
Sest ajuti peame me salamisi arvet meile tehtud ülekohtust, et kui tuleb aeg, saaksime esitada justkui kahjuarve - koos intressidega. Isegi kui see tundub meid rahustavat, halvab see arvepidamine meid. Selleks, et osa saada andestuse vabadusest, peame me maha jätma asjad, mis meid üksnes kurvaks teevad.
Mis teeb andestamise minu jaoks raskeks?
Kas on asju, millest ma lihtsalt ei suuda lahti lasta? Mida ma siis teha saan?
Kas olen valmis jääma vaeseks, et leida vabadus ja andekssaamise rõõm?