Vend Alois 2013

Neli ettepanekut, kuidas avalikustada Jumala usaldamise allikad.

Eelmisel aastal Berliinis avaldatud kiri "Uue solidaarsuse suunas" toetab endiselt meie otsinguid saabuval kolmel aastal. Me pühendame aasta 2013 sellele, et "avalikustada Jumala usaldamise allikad". "Usu Aasta", mille algatas Paavst Benedictus XVI, suunab meid selle poole. Siin on neli ettepanekut, mis aitavad meil meie otsingutes edasi minna.

Esimene ettepanek - Kõneleda üheskoos oma usurännakutest


Mis tähendus on meie elul? Kuidas me tuleme toime kannatuste ja surmaga? Mis toob meile elurõõmu?

Need on küsimused, millele peab iga põlvkond ja iga inimene ise vastama.

Nendele küsimustele pole mingeid universaalseid vastuseid.

“Aga kui Jumal on olemas...?” Küsimus Jumalast pole kuhugi kadunud, ent see, kuidas seda küsitakse, on radikaalselt muutunud.

Tõsiasjal, et meie ajastul on keskmeks indiviid, on oma positiivne külg: see suurendab inimisiku, inimvabaduse ja iseseisvuse väärtust.

Isegi ühiskondades, kus religioon on väga olulisel kohal, on usaldus Jumala vastu ometi muutunud vähem ja vähem iseenesestmõistetavaks; see nõuab isiklikku otsust.

“Jumal elab ligipääsmatus valguses. Ükski inimene pole näinud ega suudagi näha Jumalat.” (1 Timoteose 6:16). Need apostel Pauluse sõnad on ka tänapäeval väga olulised. Mida need meie jaoks tähendavad?

Otsigem koos, rääkides sellest teiste usklike, agnostikute või ateistidega! Joon, mis lahutab usku kahtlusest, läbib nii usklikke kui uskmatuid.

Kui need, kes otsivad Jumalat, on vähem kindlad oma usu väljendamisel, ei tähenda see seda, et nad usuksid vähem, vaid pigem on nad väga tundlikud Jumala transtsendentsuse suhtes. Nad keelduvad Jumalat kindlatesse raamidesse vangistamast.

Aga kui keegi ei suuda näha Jumalat, siis kuidas said algkristlased öelda, et Jeesuses me näeme Jumalat? “Tema on nähtamatu Jumala kuju,“ kirjutab seesama apostel Paulus (Koloslastele 1:15).

Jeesus on üks Jumalaga – tõeline Jumal ja tõeline inimene. Tema jumalik ja inimlik loomus pole teineteisest lahus ega ka segunenud. Kui palju on ajaloo jooksul vaieldud, et täpsustada nende Jumala müsteeriumi puudutavate paradoksaalsete väljendite tähendust! Need teoloogilised vaidlused ei asenda meie endi otsinguid, ent nad märgistavad meie usuteed.

Kõigega, mis ta on ja mida teeb, näitab Jeesus, et Jumal on armastus. Ta ilmutab Jumala südant. Jumal ei ole meelevaldne valitseja – vaid Tema, kes meid armastab.

Esimesed kristlased tunnistasid, et Jeesus tõusis surnuist üles ja et ta on Jumalas. Ja ta tuleb, et asetada Jumala enese elu, nagu aare, nende südametesse, keda ta kohtab. Ja et selleks aardeks on isiklik kohalolu; see kannab nime “Püha Vaim”, kes lohutab ja julgustab.

Nimed “Isa,” Poeg” ja “Püha Vaim” osutavad sellele, et Jumal on osadus, suhe, dialoog, armastus... nii et kolm on üks. Kristlik usk sisaldab endas sellist suurt paradoksi, seega ei suuda keegi meist eal saada tõe valitsejaks.


Teine ettepanek - Otsi, kus võiksid kohata Kristust


Jeesus ei õpetanud mingit teooriat; ta elas inimesena, nagu meiegi. Ainus erinevus on selles, et temas säras Jumala armastus ilma ühegi varjuta.

Isegi Jeesuse eluajal olid paljud tema suhtes umbuslikud: “Ta on arust ära”(Markuse 3:21), “ta peab ennast Jumalaga võrdseks” (Johannese 5:18).

Kedagi ei sunnita temasse uskuma. Aga uskumine on enamat kui vaid tunne – see on ka ratsionaalne tegu; on vägagi võimalik teha hästi läbimõeldud otsus uskuda Kristusesse.

Mis teeb Jeesuse usutavaks? Mis see on, et kahe tuhande aasta jooksul on tal olnud nii palju järgijaid? Kas pole see mitte tema alandlikkus? Ta ei surunud kellelegi midagi peale. Ta lihtsalt läks kõikide inimeste juurde, et neile öelda, et Jumal on lähedal.

Ta usaldas neid, keda ühiskond keeldus usaldamast. Ta taastas nende väärikuse. Ta
nõustus sellega, et teda põlati ja eemale tõugati, selleks et vaesed ja tõrjutud ei jääks ilma Jumala armastusest.

Me võime kohata Kristust, kui loeme tema elust Evangeeliumis. Ta küsib ka meilt täna: “Kes ma Sulle olen?” (Matteuse 16:15). Ja ta ütles, et ta annab end meile Armulauas.

Me võime kohata Jeesust osaduses teiste temasse uskujatega, kui meie kirikud on armastavad kogukonnad.

Järgmise aastal püüdleme me praktiliste sammudega selle poole, et nähtav kogukond
kõikidest, kes armastavad Kristust, saaks reaalsuseks.

Me kohtame Jeesust kõige vaesemates. Ta suhtus neisse erilise armastusega.

„Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle” (Matteuse 25:40), me soovime kinnitada neid Kristuse sõnu 2015. aasta kokkusaamisel.

Me võime kohata Jeesust, kui vaatame nende tunnistust, kes loodavad tema peale.

Mingem, kas üksi või koos teistega, et kohtuda ja kõnelda mõne naise või mehega, kelle elu on kohtumine Jeesusega muutnud.

Või lugegem koos elust, mis tunnistab usust: Assisi Franciscus, Josephine Bakhita, Dietrich Bonhoeffer, Ema Teresa, Oscar Romero, Alexander Men, ja paljud teised.

Nad kõik olid üksteisest väga erinevad, igaüks oma ainulaadsete andidega. Me ei peaks püüdma neid imiteerida, vaid hoopis vaatama kuidas nende usaldus Kristusesse neid muutis.

Ka nemad olid puudustega. Aga nad kõik kõnelesid Jumalaga palves, isegi kui mõni neist koges oma hinges pimedust. Sõprus Kristusega tegi nad vabaks, ja nõnda see, mis neis oli parim, puhkes õitsele.


Kolmas ettepanek - Otsi, kuidas Jumalale toetuda


Jumalasse uskumine, tema usaldamine tähendab temale toetuda. Uskumine ei tähenda seda, et me oleksime võimelised kõike ära seletama või et meie elu oleks kergem, vaid see tähendab, et leiame stabiilsuse ja lähtepunkti.

See tähendab, et me ei sõltu omaenese edukusest või läbikukkumistest – ja seega lõplikult iseendast – vaid Teisest, kes meid armastab.

Keegi ei suuda elada ilma, et ta ei toetuks millelegi. Selles mõttes usuvad kõik midagi. Jeesus kutsub meid toetuma Jumalale, nagu tema tegi ja sellepärast et ta seda tegi. Ta õpetab meid paluma: “Meie Isa, kes sa oled Taevas.”

Vaikne jumalateenistus toidab mõtisklemist ja mõistmist. Kuid mis veel tähtsam, see asetab meid Jumala saladuse ette ja sisse.

Arendades “hingamispäeva” hetki – aegu kui me peatume ega tee midagi, või pakume oma aega, et avada lähedalasuv kirik paariks tunniks nädalas, või palvetame koos teistega, ühineme kohaliku kogudusega igal nädalal, et meenutada Kristuse surma ja ülestõusmist – kõik see võimaldab Jumalal meie igapäevases elus koht leida.

Igas inimeses on sisemine elu, kus segunevad valgus ja varjud, rõõmud ja hirmud, usaldus ja kahtlus. Hämmastavad avastused leiavad aset just seal.

Kui me teame, et oleme armastatud või kui me ise armastame, kui me kogeme sõprust või kui Jumala loodu või inimese loovus meid puudutab, märkame, et elu on tõepoolest ilus. Need hetked võivad meid tabada ootamatult; need võivad tulla isegi kannatuste keskel, nagu ka valgus, mis tuleb mujalt.

Nendes hetkedes näeme – lihtsuses – Püha Vaimu kohalolu meie eludes.

Tänapäeval, mil paljud kogevad suhete purunemist ja ootamatuid muutusi oma eludes, võib suhe Kristusega anda stabiilsuse ja tähenduse.

Usk ei kaota meie sisemisi vastuolusid, ent Püha Vaim valmistab meid ette eluks täis armastust ja rõõmu.


Neljas ettepanek - Ava ennast kartmatult tulevikule ja teistele


Usus veendumine ei sule meid endasse. Usaldus Kristuse vastu avab meid usaldama tulevikku ja teisi. See julgustab meid kaasaja ning meie isikliku elu probleemidele vapralt silma vaatama..

Usk on nagu ankur, mis annab meile kindla seotuse Jumala tulevikuga, ülestõusnud Kristusega, kellega ta meid lahutamatult liidab. Evangeelium ei jäta ruumi spekulatsioonideks elu kohta pärast surma, vaid see pakub meile lootuse, et me näeme Kristust, kes on juba meie elu.

Usk juhib meid eemale hirmust tuleviku ja teiste ees.

Usaldav usk ei ole naiivne. See on teadlik kurjusest, mis on inimkonnas ja ka meie endi südametes. Aga see ei unusta, et Kristus tuli kõigi jaoks.

Usaldus Jumala vastu Jumalasse annab meile uue pilgu, millega vaatame teisi, maailma ja tulevikku – sellise pilgu, milles on tänulikkus ja lootus – ja mis märkab ilu.

Usaldus Jumalasse vabastab meid olema loovad.

Ja siis saame me laulda koos Püha Gregoryga neljandast sajandist: “Sina, kes sa oled üle kõige, kes võiks sind mõista? Kogu loodu ülistab sind. Kõikide igatsus ulatub sinuni.”

Printed from: http://www.taize.fr/et_article17790.html - 19 October 2017
Copyright © 2017 - Ateliers et Presses de Taizé, Taizé Community, 71250 France