Milaano on täidetud Vend Roger’ vaimsusega

50 000 noort olid 28.detsembrist 2005 1.jaanuarini 2006 Milaanos Taizé 28.Euroopa noorte kokkutulekul, mis oli esimene pärast Vend Roger’ surma.

Öine tekstisõnum sõbralt. Anne mõtteis oli veel pikka aega mälestus sellest, kuidas ta kuulis Vend Roger’ surmast eelmisel aastal 16.augustil. Ta oli parasjagu puhkusel. „Minu esimene reaktsioon oli imestada, kuidas selline vägivald saab üldse olemas olla,” ütleb 28-aastane kooliõpetaja. „Kujutlesin mõttes Taizé külas ja kirikut, mis on nõnda rahulikud. Niisuguses ümbruskonnas tundus selline tegu mõistetamatu!” Kui ta registreeris ennast Taizé kokkutulekule Milaanos, mis oli talle neljas, mõtles ta, kuidas saab see küll toimuda „ilma Vend Roger’ta”. „Olime sõpradega pisut mures,” tunnistab ta.

Aga Milaanos kolmapäeval alanud kokkutulek toimub nõnda „tavapärasel moel“, et see peaaegu üllatas noort prantslannat: sama õhkkond, samad laulud, samad palved… Kõik Ida-Euroopa grupid – poolakad, leedulased, rumeenlased ja ukrainlased kõnetavad üksteist rõõmsalt paksus lumes, mis langeb vahetpidamata selle Itaalia linna peale. 50 000 noort, nagu ütlevad korraldajad, mõned neist kannavad Ülemaailmsete noortepäevade helesiniseid kotte. Aga siinne atmosfäär on mõtisklevam kui möödunud suvel Kölnis – õhtul mähib palvevaikus tohutu näitustepargi endasse.

„Tegelikult,“ ütleb Anne, vaadates lund, mis katab sagivat noortesumma, „Vend Roger on siin, meie keskel.“ „Taizé kokkutulekud ilma Vend Roger’ta on pisut nagu Ülemaailmsed noortepäevad ilma Johannes Paulus II-ta,“ arvab Isa Johan Bonny Kristlaste Ühtsuse Piiskoplikust Nõukogust. „Selge on see, et Vend Roger oli nende kokkutulekute algataja – ta kujundas nende ilme. Samas on üsna ilmne, et toimunud on üleminek – vennaskond on kindlustanud kokkutulekute jätkumise ning Vend Alois asus kohe Vend Roger’ asemele.“

„Ma oleksin tahtnud, et ta oleks veel siin…”

„Tema puudumine on nagu tühjus,“ sosistab noor vene õigeusklik. See on tema 7. või 8. kokkutulek, ta pole täpselt kindel, mitmes. „Mõnikord oli Vend Roger koos meiega söömas ja ma oleksin tahtnud, et ta oleks veel siin…“ Ometi on leinaaeg möödas. Sel õhtul leiab noormees pärast palvust Vend Roger’ surmas isegi teatud „vaimse tähenduse“. „Kui sa mõtled sellele, et ta elas peaaegu 60 aastat kloostris ja ometi vallandus maailma vägivald tema elus… Tema füüsiline surm on absurdne, aga võib öelda, et Vend Roger käis kuni lõpuni oma usuteed: ta lahkus märtrina.“

Seda on raske mõista ja Vend Alois, Vend Roger järeltulija, räägib oma esimeses mõtiskluses „traagilisest surmast“, mis „jääb meie jaoks mõistatuseks“, meenutades, kuidas Vend Roger 28 aastat tagasi alustas „usalduse palverännakut“. Ta jätkab: „Terve elu jooksul küsis Vend Roger sageli, miks peavad süütud kannatama. Ja nüüd on ta ise üks nendes paljudest, kelle katsumust ei ole võimalik selgitada.“ Aga Vend Alois ei taha seal peatuda, ta julgustab tänapäeva noori järgima „teed, mille Vend Roger on teile avanud.“ See on tee, mida ta kirjeldab ühe sõnaga – „usaldus“ -, väljend, mis kordub ikka ja jälle Taizé asutaja lõpetamata kirjas, mida jagati kokkutulekul kõikidele noortele.

Kuulates Vend Aloisi, ütleb Maria heakskiitvalt: „Nüüd peame vaatama tulevikku.“ Ta on kreeka katoliiklasest ukrainlane Kiievist. „See surm on mõttetus, aga me peame minema edasi ja lootma.“ Ning ta tsiteerib „Lõpetamata kirja“ viimast lauset: „Kuni selleni, et meie vennaskond loob inimeste hulgas võimaluse avardada...“

Otsides usaldust ja lootust

Avardada ja tegutseda, just nimelt: Taizé kokkutuleku nelja päeva jooksul pakutakse noortele üle kahekümne erineva teemarühma mõtisklusteks, arutlusteks ja isiklikeks tunnistusteks. Noored on nendest ettepanekutest huvitatud, sest tundub, et Taizé 2005. aasta põlvkond otsib eriti usaldust ja lootust.

Näiteks Anne’i jaoks tähendavad sellised kohtumised vajalikku puhkehetke elus, mis on „pisut liiga täidetud“. Aga kõige enam pakuvad need võimalust jätkata maailmas „samasuguse usuga“: „Kui nii paljud noored on valmis veetma aastavahetuse palves ning „mittekaubanduslikult“, siis tähendab see tõesti, et lootust on,“ ütleb ta.

Usaldust ja lootust otsib ka Lucia. 28-aastase slovaki jaoks on see esimene Taizé kokkutulek. Ta on arst, kelle erialaks on pediaatria ja vähiravi. Ta räägib pisut oma tööst, kus lootuse alahoidmine on „esmatähtis“. „Mitte usk ei tee meile haige lapse vanematele raske diagnoosi teatamise kergemaks,“ tunnistab ta. „Pole kahtlustki, et me kanname lootust edasi oma suhtumisega rohkem kui sõnadega.“

See seostub Marcelini mõtisklusega – ta on Togost pärit Portugali noor. Tema jaoks on usaldus, millest Vend Roger räägib „usaldus, mis on eelkõige sisemine, mis mõjutab meie suhtumist. Me võime maailma muuta vaid seestpoolt väljapoole, nagu Vend Roger tegi. “See on tõsi,“ ütleb Sophia, kes on samuti portugallane. „Vend Roger’l oli anne rääkida asjadest, mis puudutasid sind sisemiselt.“ Ning ta jätkab, rääkides kuidas Vend Roger kõneles eelmisel aastal Lissabonis rahust ning see „puudutas“ teda väga.

„Pole kahtlustki, sest lootus elab eelkõige suhetes ning Vend Roger teadis, kuidas seda suhet ellu äratada,“ lisab Isa Constantino Fiore, kes on preester Milaano Francesca Romana koguduses, mis on üks 350st osalejaid vastuvõtnud kogudusest. Noore preestri jaoks sünnib lootus mitte kõnedest vaid rollidest: „Kellegi südamesse pole võimalik jõuda muidu, kui suhte kaudu.“ Just selle juures meenutab noor piiskopkonna preester mõningase nostalgiaga, kui väga ta tunneb Vend Roger’ kohalolust puudust. „Ta ei rahuldunud vaid sõnadega lootuse kohta. Ta tegi sellest oma elu.“

Isabelle de Gaulmyn, La Croix, 30.detsember 2005

Järgmine Taizé Euroopa noorte kokkutulek toimub Zagrebis 28.detsembrist 2006 kuni 1.jaanuarini 2007. Kutse kokkutulek seal korraldada saatis kardinal Josep Bozanic, Zagrebi peapiiskop ja Horvaatia Piiskoppide Konverentsi president.

Printed from: http://www.taize.fr/et_article3093.html - 16 September 2019
Copyright © 2019 - Ateliers et Presses de Taizé, Taizé Community, 71250 France