Kutse kristlastevahelisele lepitusele

Kui Vend Roger 1940. aastal Genfist lahkus, et luua Taizé Vennaskond, motiveeris teda nägemus, kus kristlased oleksid inimkonna rahu kandjateks ja levitajateks, kes ei suudaks inimestevahelist lepitust kuidagi edasi lükata. Palju aastaid hiljem kirjeldas ta oma isiklikku teekonda järgnevate sõnadega:

„Vanaema elutõed mõjutasid mind. Teda järgides leidsin oma kristlase identiteedi, lepitades eneses oma esivanemate usu katoliku usu müsteeriumiga, ilma et oleksin purustanud osadust kellegagi. ”

Vend Roger’ avatud tee on tundlik ja nõuab meie oskusi ja tähelepanu. Me avastame ja uurime seda ikka veel.

Kristuses kuulume me üksteisele. Kui kristlased elavad lahus, siis ei ole evangeeliumi sõnum enam kuuldav.

Kuidas suudame vastata ühiskonna uutele väljakutsetele, eriti just sekulariseerumise ja kultuuridevahelise mõistmise väljakutsetele, kui me ei kasuta ühiselt Püha Vaimu ande, mis on antud kõikidele kristlikele perekondadele? Kuidas suudame edasi anda kõikidele Kristuse rahu, kui oleme ise lahus?

Ärgem siis enam kauem raisakem nõnda palju energiat sellele, et vastandada end teistele kristlastele, mõnikord isegi konfessioonisiseselt! Tulgem sagedamini kokku Jumala palge ette, et kuulata Sõna, et olla vaikuses ja ülistuses:

Üks kord kuus või kord kolme kuu jooksul võime kutsuda inimesed oma kodulinnas, külas või piirkonnas „lepituse palvusele”. [1]

Niisuguse palvuse ettevalmistamiseks võivad noored võtta kätte ja astuda samme teiste suunas – külastada teist kogudust või kongregatsiooni, teist liikumist või rühmitust. Nad võivad isegi kutsuda noori usku otsima.

Sellest kasvab soov teha kõike koos. Meid ühendav on olulisem sellest, mis meid lahutab – peame lubama sellel tõel eneste elude kaudu särada!

Andide jagamine erinevate kristlaskondade vahel on juba alanud. Taizés näeme, et koos palvetades ja isiklikel kohtumistel kasvab vastastikune austus ning andide jagamine toimub loomulikult
 
Igas kristlikus traditsioonis on mõned usumüsteeriumi küljed paremini välja toodud.
 
Ida kristlased on alati rõhutanud Kristuse ülestõusmist, mis kirgastab maailma. Kas mitte just seepärast ei ole paljud neist suutnud üle elada aastakümnete pikkuseid kannatusi viimastel sajanditel? Ida kirik on kirikuisade õpetusi alal hoidnud suure ustavusega. Kloostrielu, mille nad andsid Läänemaadele, on andnud tervele Kirikule kontemplatiivset eluõhku. Kas suudavad Lääne kristlased muutuda niisuguste aarete suhtes avatumaks?
 
Kristlased reformeeritud kirikus rõhutavad tugevalt järgmisi evangeeliumi tõdesid – Jumal jagab oma armastust ilma tasu ootamata ja tingimusteta; oma Sõna kaudu tuleb ta igaühe juurde, kes tema Sõna kuuleb ja selle järgi teeb; lihtne usaldus viib Jumala laste vabaduseni; koos laulmine võimaldab Jumala Sõnal meist läbi tungida. Kas pole need väärtused mitte esmatähtsad kõikide kristlaste jaoks?
 
Katoliku kirik on läbi ajaloo hoidnud Kristuse osaduse universaalsuse nähtava. Ta on pidevalt otsinud tasakaalu kohaliku kiriku ja Maailmakiriku vahel. Üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. Osaduse kuulutamine kõikidel tasanditel on aidanud säilitada usus üksmeelt. Kas ei saaks kõik ristitud inimesed minna selle kuulutuse mõistmises senisest kaugemale?
 
Lisaks kongregatsioonidele on äärmiselt oluline, et andide jagamine võiks kasvada ka kontinentide vahel. Näiteks Euroopa kristlastel on nii palju saada teiste maailmajagude kirikutelt. Vastutasuks selle eest, mida need kirikud on saanud Euroopast, võivad nad tänapäeval jagada Euroopasse evangeeliumi värskust.
 
Kristuse tunnistajad ja märtrid juhivad meid ühise osaduse juurde. Nad toidavad meie lootust ja otsust otsida nähtavat ühtsust kõikide kristlaste vahel.

[1Iga kuu pakub veebileht www.taize.fr [http://www.taize.fr] („Palve ja laul”) välja ühe võimaliku viisi sellise palvuse korraldamiseks ning ka piiblimõtiskluse, mida võib kasutada pärast palvust ühisarutelu sissejuhatuseks. See on ütlematagi selge, et see ei asenda koguduses või kongregatsioonis toimuvaid teenistusi.

Printed from: http://www.taize.fr/et_article5654.html - 19 November 2019
Copyright © 2019 - Ateliers et Presses de Taizé, Taizé Community, 71250 France