Vend Alois 2008

Kiri Cochabambast

Mitu kuud valmistasid Boliivia linna Cochabamba ja selle ümbruskonna kogudused ja pered ette Ladina-Ameerika noorte kokkutulekut, mis toimus 10.-14.oktoobrini 2007. See tõi kokku 7000 osavõtjat erinevatest Boliivia regioonidest, kõikidest Ladina-Ameerika riikidest ja mitmetest Euroopa riikidest. Käesolev 2008. aasta kiri – „Kiri Cochabambast” – ilmus esmakordselt Euroopa kokkutuleku ajal Genfis 2007. aasta detsembri lõpus.

LEPITUSE TULI

Küsisime koos Boliivias olnud Ladina-Ameerika noortega enestelt, missuguseid lootuse teid võime avada tänapäeval?

Boliivlased, keda iseloomustab küllaltki suur sotsiaalne ja etniline mitmekesisus, püüavad jätta konfliktid seljataha ning liikuda suurema õigluse ja rahu suunas.

Paljudes maailma paikades tõusevad ajaloo valutavatest haavadest pidevad pinged. Kust võime leida tervenemist, kui jõuetustunne ebaõigluse palge ees maad võtab?

Cochabambas kohtunud noored näitasid, et eripalgelisus võib lahkhelide ja konkurentsi tekitamise asemel kanda endas vastastikuse rikastamise ja rõõmu tõotust. [1]

Boliivias leidsime vapraid usklikke, kes väljendasid oma eluga evangeeliumi kutset ja võitlesid, südames lepitus.

LEPITUSE ALLIKAIL

Me saame lepitatud südamega võitlemiseks jõudu isiklikust osadusest elava Jumalaga. Ilma sisemiste väärtusteta ei saa me olla täielikult otsusekindlad. Jumalas leiame rõõmu ja lootust elada täisväärtuslikku elu.

Kas Jumal mitte ise pole teinud esimese sammu meie poole? Jeesuse tulekuga pühendub Jumal oma elu tõelisele vahetusele iga inimesega. Jäädes küll kaugemale meie mõistmisest, saab Jumal ometi meile väga lähedaseks.

Jumal tahtis armastusest jagada meiega oma eksistentsi. Temast sai inimene. Veelgi enam – andes ristil oma elu, valis Jeesus viimase koha. [2] Võttes enda kanda selle, mis meid temast lahutab, võtab Jumal enesele meie ja terve inimkonna olemuse. [3] Vastutasuks jagab ta meiega oma elu. [4] See kirgastab kogu loodut. [5]

Niisugune osadus Jumalaga muutub reaalseks palves – Jumal tuleb meisse elama oma Püha Vaimu kaudu. Oma sõna ja sakramendi kaudu annab Kristus end meile. Vastutasuks võime temale kõik usaldada. [6]

Kas mitte nõnda ei toonud Kristus tuld maailma, tuld, mis meis juba põlemas on?

AVARDAME OMA SÕPRUSKONDA NII, ET KÕIK SINNA MAHUKSID

Me ei suuda lepituse tuld eneses kinni hoida. See kiirgab valgust teele, kus me oleme määratud rahutegijaiks nii lähedal kui kaugel. [7]

Kui mõistame, mida Jumal meie heaks teeb, siis muudab see meie vastastikuseid suhteid. Suudame nõnda olla teistega tõelises osaduses, jagada üksteisega elu, täis andmist ja saamist.

Evangeelium kutsub meid tegema esimese sammu teiste suunas, hoolimata sellest, et kunagi ei või ette teada, kuidas meile vastatakse.

Mõnedes olukordades, eriti purunenud suhetes, võib lepitus tunduda kättesaamatuna. Siis peaksime olema teadlikud sellest, et juba igatsus lepituse järele on lepituse algus. Kristus võtab enese peale olukorrad, mis tunduvad ummikusse jooksvat, ning siis võime temale usaldada kõik, mis vajab tervendamist. Kristuse usaldamine annab meile ettevalmistuse haarata kinni tekkinud võimalusest ja leevendada pingeid, astudes selleks kuitahes väikseid samme.

Lepitus võib muuta meie ühiskonda põhjani. Ülestõusnud Kristuse Vaim uuendab maailma palet. Laskem siis ülestõusmise väelisusel meid edasi viia! Ärgem kohkugem tagasi probleemide keerukuse ees. Ärgem unustagem, et võime alustada väga vähesega. [8]

Kiriku osadus toetab meid – see on kõikide jaoks sõpruse paik. [9] „Meie jaoks on Kirik nagu ema, kes kuulab oma lapsi. Ta võtab meid vastu ja lohutab meid.” [10] Need Ladina-Ameerika nooruki sõnad on meile väljakutseks – kas leiame viise olla Jumala halastuse peegelduseks?

Kas leiame konfliktiolukordades viise üksteise kuulamiseks? Nii paljud lahusolekud oleksid siis vähem valulikud. [11] Püüdkem ennast panna teiste inimeste olukorda.

Kas leiame viise ressursside õiglasemaks jagamiseks? Proovigem oma elustiili üle vaadata lähtuvalt suuremast lihtsusest, solidaarsusest vaestega ja suuremast hoolest Loodu vastu.

Kas saame olla lähedased nendega, kes on vaesemad kui meie? Oma elu nendega jagades muutub ka meie elu – nad muudavad meid heldeks ja me pöördume seestpoolt väljapoole. Samuti aitab nende puudus meid enese haavatavust aktsepteerida. Niisuguse pühendumisega anname oma panuse iga inimese väärikuse austamisse.

Kas läheme andestuseni? Kas jätkuva alandamise ahela katkestamiseks on üldse mõni teine viis? [12] See ei tähenda valuliku mineviku unustamist või silmade sulgemist tänapäeva ebaõigluse ees. Evangeelium kutsub meid minema valusatest mälestustest kaugemale andestuse kaudu ja tõusma kõrgemale ootusest midagi vastu saada. Sel viisil leiame Jumala laste vabaduse.

Jah, me tahame võidelda lepitatud südamega, olla kirglikud osaduse otsijad, suuta avardada oma sõpruskonda nii, et kõik sinna mahuksid.

[1Kui maapiirkondade noored saabusid Cochabambasse, kandes oma rahvariideid, oli see tõeline värvide festival! Suur rõõm oli näha, et kõikide Boliivia piirkondade noored said olla koos – noored tasandikelt ja noored mägedest, noored linnast ja noored maalt. See kokkutulek näitas, et noored võivad oma eluviisiga panustada tärganud „lepituse mikrokliimasse”. Et evangeelium võiks tõesti olla Boliivias lepitavaks jõuks, püüab kasvav hulk kristlasi usku kuulutades traditsioonilist kultuurilist ja religioosset tausta rohkem arvesse võtta.

[2Püha Pauluse jaoks hõlmab Kristuse saavutatud lepitus kogu loodut. Kristus saadeti maailma, et „lepitada tema läbi enesega kõik, niihästi maapealsed kui taevalised” (Kol 1:20). Selleks „ei arvanud Jeesus osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks” (Fil 2:5-11).

[3Pühakirja üle mediteerimisest saab inspiratsiooni õigeusu liturgia poeetiline keel, milles jõulude ajal lauldakse: „Looja, kes nägi, et tema kokku pandud inimene on eksinud, tuleb taevaid rebestades alla maa peale; ta sünnib pühast puhtast neitsist, oma kehas võtab ta enda kanda täielikult inimeseks olemise.”

[4Teise sajandi kristlane, Irenaeus Lyonist, ütles koguni nõnda: „Oma lõpmatu armastuse tõttu sai Kristus selleks, kes meie oleme, et teha meid täielikult selleks, kes tema on.”

[5Püha Vaim on otsekui Loodu hing. „Praegu nähtav maailma ilu ei saaks jääda heasse korda ilma Vaimu jõuta (...). Vaimu võib leida kõikjalt, ta hoiab alal ja annab elu kõigele taevas ja maa peal ning ta annab kõigele jõudu.” (John, Calvin, Ristiusu õpetus I, XIII, 14).

[6Osadust Jumalaga ei kogeta alati tunnete tasemel – Püha Vaimu kohalolek meis on sügavam. Ka ilma tunneteta võime palvetada, kasvõi väga lihtsalt: põlvitada, avada oma käed. Ja Jumal juba tulebki meile vastu.

[7Kristus saadab maailma need, kelle ta enese ümber kogub. Vaata Markuse 1:17.

[8Vaata Luuka 10:1-16.

[9Roxana, noor Boliivia naine, kirjeldas rolli, mida Kirik on püüdnud täita, aitamaks vähendada Boliivias hiljuti tekkinud sotsiaalseid pingeid: „Mis kutsub esile inimeste protesti, raevu ja haigusi? Armastuse puudumine? Jõuetusetunne, mis tekib neis, kes teavad, et nende häält ei kuulata? Kui sa tahad jagada oma elu kannatavate inimestega, siis tunned sa vajadust veel enam läheneda Jumalalt tulevale lootusele. Ja nii avati kirikute uksed pidevaks palvetamiseks; kellad kutsusid inimesi erinevatest linnaosadest infokohtumistele. Noored avastasid ühtsuse, solidaarsuse ja sõpruse jõu. Meie, noored, oleme Kiriku elav veri – meie osalus ja energia on asendamatu.”

[10Jumal ütleb: „Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte.” (Jesaja 49:15)

[11Üksteist kuulata on võrdselt vajalik nii isiklikes suhetes kui ka ühiskonnas tervikuna, ja isegi rahvusvahelistes suhetes rahvaste ja kontinentide vahel.

[12Üks üllatustest Cochabamba kokkutulekul oli paljude Tšiili noorte kohalolu, arvestades kahe naaberriigi vaenulikke suhteid. Kokkutuleku viimasel päeval tahtsid noored tšiillased kohapeal väljendada lepitust noorte boliivlastega, esitades neile avalikus kirjas palve andestada kõikide mineviku ja oleviku konfliktide pärast.

Printed from: http://www.taize.fr/et_article5656.html - 16 November 2019
Copyright © 2019 - Ateliers et Presses de Taizé, Taizé Community, 71250 France