Berliini kohtumisel selgitas Vend Alois kolme aastase rännaku, “solidaarsuse suunas” tähendust.

Tahaksin 2012. aasta kirjaga kõiki lugejaid innustada saama rohkem teadlikuks inimeste solidaarsusest ja seda suuremal määral ka rakendama. Kui me kogeme solidaarsust nendega, kes on lähedal või kaugel- üksteisele kuulumise, üksteisele toetumise kogemus- saab meie elu mõttekaks.

 

Ajal, mil paljud mõtlevad “mis on minu elu tõeline mõte?” tahame meie, vennaskonna vennad, ütelda seda selgelt: selle leiab elades teistega solidaarsuses, mida väljendatakse konkreetsete tegudega. Selline solidaarsus lubab meil märgata armastust, mis ulatub meist kaugemale; see juhib meid uskuma Jumala armastust iga inimese vastu.

 

Solidaarsus ja Jumala usaldamine: need kaks väärtust, mille üle oleme hakanud neil päevil arutlema, on nii olulised, et me võtame neisse rohkem süübimiseks kolm aastat. Miks kolm aastat? Sest me ei ehita midagi üles, võtmata selleks aega. Sest need küsimused nõavad püsivust. Siis võib neist saada tõeline eluläbiv projekt.

 

2015. aasta augustis korraldame me Taizés kohtumise solidaarsuse, et tuua kokku kõik, mida oleme avastanud ning leida uusi impulsse.

 

Pigem pole küsimus suurejooneliste ettevõtmiste läbi viimises. Maailma ajaloos on mõnikord vaid mõned mehed, naised, oma ustavuse ja alandliku püsivusega mõjutanud sündmusi püsivalt.

 

Solidaarsuses elamine on eelkõige sisemine hoiak. Osadele teist võivad vaikuse ja palve hetked saada hädavajalikemaks

Miks “uus solidaarsus”?

“Uus solidaarsus” ei ole vastand “vanale solidaarsusele,” mis on nüüdseks iganenud. See on pigem seotud uuenemisega, eelneva läbikatsumisega, mis juhib uskujaid edasi uutesse suunadesse.

Võime juba Jesaja raamatust lugeda: “Ärge tuletage meelde endisi asju
ja ärge pange tähele,
mis muiste on sündinud.
Vaata, mina teen hoopis uut:
see juba tärkab, kas te ei märka? (Jesaja 43:18-19). Already in the book of Isaiah, we read: “Forget the former things; do not dwell on the past. See, I am doing something new! It is already springing up” (Isaiah 43:18-19). Kristlikest vaatepunktidest on see seotud Kristuse inimeseks saamise müsteeriumis. Krsitust maale saates näitas Jumal oma täielikku solidaarsust kogu looduga. Tänapäeval oleme me seega kutsutud alati uuel viisil jagama teistega, mida me Jumalalt läbi Kristuse vastu võtame.

“Läbi oma risti ja ülestõusmise on Kristus loonud kõigi inimeste vahel uue solidaarsuse. Temas on inimeste killustatus vastanduvatesse gruppidesse juba ületatud; Temas moodustavad kõik ühtse perekonna.” (Kiri 2012). Ülestõusmise valguses paistab terve Jeesuse elu, mis kulmineerub ristisurmas, suure teona inimeste solidaarsuse heaks, mis leiab oma alge Jumalas.

“Uus solidaarsus” seevastu on mõeldud kutsuma üles igas vanuses ja iga taustaga kristlasi üksteise eest hoolitsema ja väljendama selgelt vastastikust armastust ja solidaarsust. Selles otsimises ei ole üldine nägemus ja konkreetsed teod vastandid, vaid hoopis üksteist täiendavad. Nagu Vend Alois ühel õhtul Lepituse kirikusse kogunenud noortele ütles:

Kuidas me saame jääda endale kindlaks nähes vastuolu veendumuse, et on vaid üks inimperekond, ja lõhestatuse, mida näeme mõnikord endale ka väga lähedal, vahel?

 

Võime mõelda loendamatule hulgale inimestele, kes lahkelt jagavad, pidamata järge, mida see neile maksab. Täna võime palvetada nende eest, keda tunneme, või nende eest, keda ei tunne, ning kes tihti väga alandlikult annavad oma elu teiste eest. Nad on justkui meie ühiskonna hing; nad hoiavad lootuse leeki lõkkel; nad tunnistavad tõsiasja ees, et inimest headus on tugevam kui kurjus.