Pärast seda, kui Vend Alois oli mitmeid kordi 1970ndate alguses Taizés käinud, jäi ta 1973-1974 aastal sinna mitmeks kuuks vabatahtlikuks, olles abiks noorte vastuvõtmisel Taizésse. Ta sai vennaskonna liikmeks 1974. aastal. Pärast seda tegi ta läbi uutele vendadele mõeldud teoloogilise ja vaimse koolituse ning andis oma eluaegse tõotuse 6.augustil 1978. Sellest ajast peale on ta elanud Taizés.

Vennana on ta pühendanud palju aega noorte kuulamisele ning nendega koos olemisele.

Enne Berliini müüri langemist käis Vend Alois mitmeid kordi Kesk-Euroopas, et toetada sealseid kristlasi, kes elasid siis veel kommunistliku režiimi all.

Aastate jooksul on ta koordineerinud rahvusvaheliste kohtumiste korraldamist Taizés ning suuremates Euroopa linnades iga aasta lõpul.

Tundes suurt huvi muusika ja liturgia vastu, annab Vend Alois välja vennaskonna uue palveraamatu - "Palve igaks päevaks" - ning on loonud mitmeid Taizé laule.

Vastavalt Taizé vennaskonna reeglitele määras Vend Roger vendade nõukogus 1988. jaanuaris Vend Aloisi oma järglaseks. Selle otsuse oli ta teinud juba 1978. aastal. 2005.a. jaanuaris, kui Vend Roger oli juba vana ja väsinud, andis ta teatepulga ametlikult edasi Vend Aloisile.

Vend Aloisist sai Taizé prior pärast Vend Roger’ surma 16.augustil 2005.

Priori ülesandeks on vastutada vennaskonna arengu eest ning luua ühtsus ja osadus vendade vahel. "Kui Vend Roger palus mul aastaid tagasi võtta enesele pärast tema lahkumist vastutus kogu vennaskonna eest, ei andnud ta mingeid juhiseid; ta ei öelnud mulle, kuidas seda vastutust rakendada, kuid ta jättis mulle need sõnad: Nii priori kui ka vendade jaoks on arukus, halastav vaim ja vaibumatu südameheadus asendamatud annid."

Vend Alois teeb oma teenimistööd Taizés ning külastab ka vendi, kes elavad väikeste gruppidena Brasiilias, Bangladeshis, Koreas, Senegalis ja Keenias: “Umbes kakskümmend venda elavad väikeste vennaskondadena teistel kontinentidel. Selle kaudu soovime olla vaestele lähedal ning luua sildu erinevate kultuuride vahel.”

Gomas, Põhja-Kivus (Kongo DV) 2012.a.

Koos vendadega jätkab Vend Alois "usalduse palverännakut", millele Vend Roger üle kolmekümne aasta tagasi aluse pani. Palverännaku põhiosaks on Euroopa kokkutulek, mis toimub igal aastal mõnes suuremas Euroopa linnas, ning sarnased kokkutulekud Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas: “Jätkates maapealset usalduse palverännakut, mis toob kokku noori paljudest riikidest, mõistame me veelgi sügavamalt, et kogu inimkond on üks suur pere ning et Jumal elab eranditult igas inimeses.”

Et aidata noortel usku paremini mõista, on Vend Alois andnud välja kaks raamatut: raamatus "Oser croire" (Julge uskuda) selgitab ta kristliku usu põhitõdesid, kommenteerides iga-aastaste kirikupühade tähendust, ning raamatus "Pélerins de confiance" (Usalduse palverändurid) mõtiskleb ta kirjade üle, mis ta alates 2006. aastast noortele igal aastal on kirjutanud. “Kui ainult noored mõistaksid seda paremini: usk ei ole pelgalt tõdedesse klammerdumine, vaid isiklik suhe Jumalaga. Meie usu keskmes on Ülestõusnud Kristus, kes on meie keskel ning kellel on isiklik armastuse ja usalduse side iga inimesega.”

Roomas koos paavst Franciscusega 2013.a.

Koos teiste vendadega külastab Vend Alois regulaarselt kirikujuhte: igal aastal võttis teda vastu paavst Benedictus; ta on mitmeid kordi kohtunud Konstantinoopoli patriarh Bartholomeusega ning Moskva patriarh Kirilliga; ta külastas Kirikute Maailmanõukogu ning anglikaani kogukonna pead, Canterbury peapiiskoppi.

Istanbulis koos patriarh Bartholomeusega.

“Nende külaskäikude kaudu tahan ma näidata, et me otsime tulihingeliselt koos vendadega osadust kristlaste vahel. Taizés soovime me panustada sellele, et muuta nähtavamaks osadus, mis Kristuse kaudu eksisteerib juba kõikides ristitud inimestes.”

Moskvas koos patriarh Kirilliga 2011. aasta ülestõusmispühadel.

Canteburys koos peapiiskop Justin Welbyga 2013.a.
©Picture Partnership/Lambeth Palace