Huelva - solidaarsuskogemuse Lõuna-Hispaaniast

Pierre, noor prantslasest vabatahtlik, kirjutas selle artikli pärast sellekevadist kogemust, mille ta sai koos Itaaliast pärit Andreaga Huelva provintsis Lõuna-Hispaanias.

Meil saime imelise kogemuse, viibides kuu aega Isla Cristinas, väikeses, 20 000 elanikuga linnas. Huelva on Hispaania provints, kus elustandard on madalaim, töötus on riigi suurim ning koolist väljalangemise protsent on Euroopas rekordiline.

Ja meie - üks itaalia ja üks prantsuse vabatahtlik ning Hispaaniast pärit Taizé vend - mida me siin tegema hakkame? Me tahtsime lihtsalt lühikese aja jooksul jagada oma elu nendega, kes elavad kaugel Lõuna-Euroopas, kus on nii päikest kui kitsikust ja varjatud ängistust. Me läksime sinna tühjade kätega, et olla lihtsalt palves solidaaruses nendega, kes on raskustes, ning me teadsime, et me ei saa palju ära teha.

Me täitsime Katoliiklikus Abiteenistuses (Caritas) toidukotte, aitasime lükata kärusid, avasime uksi ... tegime väga lihtsaid asju, pakkudes külalislahkust, kuulates ning pöörates inimestele tähelepanu. Vaesus ei olnud tänavatel nähtav, ent Caritases nägime me inimesi, kes vajasid küll ühest küljest materiaalset abi (toitu, elektriarvete tasumist), ent teisest küljest vajasid nad üle kõige seda, et keegi nende väärikuse taastaks. Meie mälestustesse jäid pildid pisaratest ning häbiga langetatud peadest, sest inimesed tundsid piinlikkust, et olid sunnitud abi küsima.

Sealsed vabatahtlikud olid tavalised inimesed, kes tahtsid aidata nii, kuidas said, väga erinevates olukordades. Meil oli võimalus kuulda ka teistest lootuse paikadest: "Naimist", mis on rehabilitatsioonikeskus noortele narkomaanidele, või “Puertas Abiertasest” (Avatud Uksed), mis võtab igapäevaselt vastu tänavaelanikke, et jagada neile tass kohvi, võimalust end pesta ning inimlikku headust.

Me kasutasime ära neid päevi, mil me ei töötanud Caritases, ning külastasime koole, kuhu meid oli külla kutsutud, või kohtusime koguduse noortega. Me kuulasime, jagasime, tunnistasime ning kutsusime neid meie ühispalvusele.

Iga päev oli meil kolm palvust. Esimene toimus hommikul meie ööbimispaiga privaatsuses - kaunis palvenurgas, mis oli meie söögitoa nurka ehitatud pakkepaberisse mähitud pappkastidest ning sinna peale asetatud ikoonidest, küünaldest ja rannalt korjatud merekarpidest. Kaks ülejäänud palvust toimusid linna kirikutes. Me püüdsime võimalikult palju sulanduda kohalikku konteksti: iidne katoliiklik traditsioon sulanud populaarsesse vagadusse. Siit Andaluusiast võib leida väga tugevat religioosset tundmust. Nii olid palvuse kaunistuseks mõned küünlad täiesti piisavaks.

Me valmistusime üksinda palvetamiseks, aga meid üllatas see, et iga päev ühines meiega üha enam erinevates vanuses inimesi, kes võtsid Püha Nädala piltide ees palvetamist, palvust Taizé lauludega ning nende pidudes ja elus nii tavatut vaikusehetke nii loomulikult. Sügav palvus tõi kokku ning ühendas inimesi erinevatest vennaskondadest, noorteühendustest, kogudusegruppidest. Nende jaoks oli see paastuaeg eriline. Nii tuli iga päev mõni uus inimene, keda keegi oli kutsunud.

Me elasime koos väga lihtsat elu, jagades igapäevaseid ülesandeid: igapäevaste palvuste ettevalmistamine, poeskäik, söögitegemine, koristamine. See kõik toimus kohtumiste, töö ja palvuste vahepeal... ning ka mõningase väljaskäimise vahepeal, mil me saime värskes õhus olla ning pisut päikeselises rannas jalutada.

Üldiselt võeti meid väga külalislahkelt ja soojalt vastu. See aitas meil tõesti end koduselt tunda, nagu me oleks üksteist alati tundnud.

Strasbourg on suunanud pilgu üliõpilaste vaesuse poole

Isa Thomas Wender, kes vastutab noorteteenistuse eest Strasbourgi katoliku kirikus, saatis meile selle loo Bernarose Keskusest - Strasbourgi Ülikooli kaplanaadist.

Juba mitu nädalat igal kolmapäeva õhtul kell 18 ootab kuni 300 tudengit ülikooli kaplanaadi ees tänaval, poekott käes. Kaplanaadi sees on lauad kaetud õli, suhkru, jahu, pasta, riisi, värskete juurviljade, konservipurkide, liha, saia, šokolaadiga...

1 euro eest saavad tõsistes majanduslikes raskustes olevad tudengid sealt sööki terveks nädalaks. Mõne viimase aastaga on tudengite majanduslik olukord läinud halvemaks. Paljude jaoks on suureks väljakutseks iga päev korralikult süüa. Tudengid, kes kaplanaadi eest hoolitsevad ning ka teised üliõpilased üliõpilaslinnakus on moodustanud omamoodi sõpruskonna, kes püüab sellele uuele ja haavatavale situatsioonile lahendust leida.

Alguses oli vabatahtlikke vähe, ent hiljem kogunes neid juurde ning ka toidusaajad ise täidavad kordamööda erinevaid ülesandeid - toovad autoga toidu kohale, laadivad veoautod hommikuti tühjaks, ladustavad, organiseerivad ja jagavad toitu. Kui ilm läheb külmaks, jagatakse kuumi jooke, mis muudab pika ooteaja lühemaks. Kogukond muudkui kasvab, seistes koos kuumaveemahuti ümber. Paljud tulevad väga isoleeritud ühiskonnast. Nad näevad, et pakutud abi leevendab nende olukorda ning aitab neil ka noore inimesena otsida elus oma kohta. Diskreetselt annavad ühed oma lootust edasi teistele.

Ülikoolilinnakus puudutab kutse jagada öömaja noortele, kes tulevad Strasbourgi Euroopa kokkutulekule eriti just paljusid tudengeid: see, mis tehti mulle, teen mina ka teistele.