Kuulamas Aasia noori

Juba palju aastaid on Aasia noored käinud Taizés ja „usalduse palverännak“ on toonud kokku noori kokkusaamistele mitmetes Aasia riikides. Mõned meie kogukonna vennad elavad Bangladeshis ja Lõuna-Koreas. Meie vennad külastavad seda kontinenti regulaarselt.

Oktoobris ja novembris külastasid mõned vennad meie seast Myanmari, Hiinat, Põhja- ja Lõuna-Koread ning Indiat. Nende külaskäikude kaudu tahtsime väljendada soovi paremini mõista sealseid olukordi ja olla solidaarsed nendega, kes oma usu tõttu Kristusesse töötavad rahu ja õigluse nimel. Me tulime tagasi küsimustega, mis aitavad igaühte mõelda enese ja olukorra üle riigis, kus ta elab.

MYANMARIS on suur lootus saavutada demokraatia. Mõned kristlased osalevad projektis „haridus demokraatiaks“, et tulevikuks valmistuda. „Me vajame arengut ja haridust“, ütles üks noor mees. Teine vastas: „See, mida me üle kõige vajame, on heatahtlikkus.“ Etniline mitmekesisus on selle ilusa riigi rikkuseks, ent mitmed rühmad ja kogukonnad kogevad konflikte, mis näivad ületamatud, kuigi pingutatakse selle nimel, et leida kõigile vastuvõetavaid lahendusi. Loodusvarasid on riigis rohkesti, aga kohalikud ei saa nendest kasu.

Küsimus kõigile: Mida saame teha selleks, et tugevdada demokraatiat oma riikides?

HIINAS tõi palvus Beijingis kokku 150 noort. Üks neist tahtis, et me teaksime seda: „Meie majanduse areng on vaid reaalsuse pealispind. Tegelikult on inimeste sees sageli tühjus, elusuuna ja -mõtte puudus.“

Küsimus kõigile: Mis annab tähenduse ja suuna minu elule, kaugemale materiaalsest heaolust?

Sealt lendasin ma koos ühe vennaga PÕHJA-KOREASSE. Ohtlik külm sõda jätkub selles maailma paigas. Lõuna- ja Põhja-Korea jaotumine on jätkuvalt sügavaks haavaks lugematutele inimestele mõlemal pool.

Meie sidemed Põhja-Koreaga ulatuvad aastasse 1997, kui kohutava näljahäda tõttu paljud surid. Sel ajal haaras Vend Roger initsiatiivi ja saatis sinna tuhandeid tonne toitu. Siis, „Lootuse operatsiooni“ kaudu, hakkasime toetama haiglaid. Me korraldasime Euroopas koolitusi mõnedele Põhja-Korea arstidele. Üks vendadest külastas seda riiki mitmeid kordi. Sõlmiti väärtuslikud kontaktid sealsete inimestega.

Tänasel päeval on vajadused üüratud. Riik on äärmiselt isoleeritud. Pyongyangis tervitasid meid Põhja-Korea Punase Risti esindajad. Ma ütlesin neile: „Taizé ei ole mitte MTÜ, vaid religioosne kogukond. Meile lähevad materiaalsest abist rohkem korda isiklikud kohtumised.“ Me käisime neile peale, et saaksime minna kirikutesse, kuigi need on nädala sees suletud. Ainsas katoliku kirikus Pyongyangis tervitas meid ilmikjuht (seal pole preestrit), ühes protestantlikus kirikus tervitas meid pastor ja vene õigeusu kirikus üks kahest preestrist. Me palvetasime neis kirikutes vaikuses. See vaikus muutus väga tähendusrikkaks. Kas me ei läinud äkki sinna riiki peamiselt selleks, et võtta osa nende vaikimisest?

Küsimus kõigile: Milliseid isoleerivaid olukordi, kas lähedal või kaugel, saan ma külastamise abil muuta vähem karmiks?

Busanis, LÕUNA-KOREAS, osalesime Maailma Kirikute Nõukogu Peaassambleel. Ilusad ja sügavad osadushetked kristlaste vahel paljudest erinevatest denominatsioonidest ei suutnud mu südamest välja juurida küsimust: Miks oleme jätkuvalt eraldunud?

Küsimus kõigile: Kas minu riigis on võimalik luua rohkem sidemeid traditsioonilistest kirikutest pärit kristlaste ja nende vahel, kes kuuluvad uutesse denominatsioonidesse, nagu evangeelsed vabakogudused, nelipühilased…

Palverännaku viimane etapp viis mind INDIASSE. Kõigepealt Vasaisse, väiksesse linna saare peal, mis asub Mumbai lähedal, kuhu olid 5500 noort kokku kogunenud. Jõudmaks paika, kus kohtumine aset leidis, pidime viimase osa liikuma jalgsi.

Milline üllatus oli siseneda teel sinna ühte hindu perekonna koju, mille ees oli silt „tere tulemast“. Noor kristlane ütles mulle: „Usupühade ajal näitame üles vastastikust austust andes üksteisele toitu ja abistades praktilistes ülesannetes.“ Paljud saare elanikest on kalamehed. Nad lähevad väikestes paatides välja merele nädalaks või kümneks päevaks, ning mõtlevad iga kord, kas nad tulevad kunagi tagasi; eelmisel aastal üks paatidest ei tulnud enam tagasi. Enne teele asumist, sõltumata sellest kas nad on kristlased või isegi hindud, lähevad nad kirikusse, et võtta vastu õnnistus.

Küsimus kõigile: Kuidas ma saan väljendada oma austust teistest religioonidest pärit usklike vastu ja nõnda näidata, et religioon on rahu, mitte vägivalla, pärmitaigen?

Mumbais olid noored ettevalmistanud vabaõhu palvuse, mis tõi kokku 3000 inimest. Peapiiskop Oswald Garcias ütles meile et linnas elab ligi 19 miljonit elanikku, ent hoolimata kiirest arengust elab pool nendest äärmises vaesuses. Dharavis, suurimas vaestest linnaosadest, tervitas meid südamlikult preester. Noorte juhatusel külastasime peresid. Kuigi elades peost suhu, leiavad inimesed mooduseid töötamiseks, et ellu jääda. Kristlased moodustavad väikeseid kogukondi, et koos palvetada ja üksteist toetada. Milline leidlikkus! Noored kogunesid spontaanseks palveks. Milline on selle linna tulevik? See kasvab plahvatuslikult; teatud tundidel halvab liiklus elu, linnaplaneering ei ole võimeline selle väljakutsega toime tulema.

Küsimus kõigile: Kas ma tean oma linnas või piirkonnas inimesi või algatusi, mille eesmärgiks on saavutada parem elu üheskoos? Kas ma saan neid toetada?

Nendes üksteisest väga erinevates Aasia riikides on kristlased sageli vähemuses, aga nad soovivad olla „maa soolaks“. Mõnikord pakuvad nad vägagi varjatud viisidel lootust ühiskonnale, milles nad elavad. Tundes sügavat ühtsust nendega, tahame tähistada ja süvendada osadust kõigi nende vahel, kes armastavad Kristust.