Bangladesh: Ühtsus tähendab kõikide valmisolekut koos töötada

Rafayel, noor Bangladeshi elanik, vastab kristlaste nähtava osaduse teemale, mida arendas Vend Alois oma kirjas "Ettepanekud 2014. aastaks".

Minu jaoks tähendab ühtsuse otsimine jagamist, üksteise aitamist. See tähendab üksteisega nõustumist, suhtlemist, et rahu nimelt töötada; see tähendab ka teiste aitamist, et elus edasi jõuda. Kui oleme valmis koos töötama, siis võime rääkida ühtsuse otsimisest. Bangladeshis on inimeste vahel mitmed lahkhelid, mis võivad isegi vägivallani viia - etniliste ja religioossete rühmade vahel, poliitiliste parteide vahel. Enamik inimesi, organisatsioone ning isegi kristlikke kogudusi peavad eelkõige silmas just omaenda huve.

Kristlasena tahan ma äratada noortes igatsuse ühtsuse järele. Nad tulevad erinevatest kirikutest, on erineva etnilise ning ka religioosse taustaga. Igal nädalavahetusel reisin ma ringi, et kohtuda erinevate koguduste noortega ning arutleda nendega ühtsuse ning inimestevaheliste suhete teemadel. Idee on muuta neid teadlikumaks elu sügavamast mõttest. Me korraldame palvusi, loovtegevusi, mänge, ning teeme kõik ka erinevaid praktilisi töid. Toimuvad ka piiblitunnid ning arutelud teiste religioossete tekstide üle. Pärast sissejuhatust ning arutelu 2-3-liikmelistes rühmades võivad kõik avaldada terve grupi ees oma arvamust. Siin on mõned näited teemadest, mida me nende kokkusaamiste ajal arutame: kes ma olen? mis on mu elu mõte? Ja ikka jälle: Kristuse armastus; takistused, mida me oma elus kohtame; ühtsuse otsimine; ühiskond ja töö rahu nimel.

Piirkonna kirikujuhid ühinevad meelsasti meiega ning nad julgustavad mind palju. Mõnikord antakse mulle võimalus arutleda kohalike religioossete juhtidega - pastorite, preestrite, imaamidega. Nõnda töötan ma paljude erinevate noortega - nii hindude, moslemite kui kristlastega.

Osaledes selles programmis ning arutledes teistega ühtsuse teemadel, loodan ma, et noored ja nende religioossed juhid võiksid teha sammu teineteise suunas ning mõista, et just ühtsus on see põletav küsimus, mis kutsub meid kõiki pühenduma - et erinevate kirikute ja religioonide liikmete vahel oleks parem teineteisemõistmine ja seega ka kogu ühiskonna vahel.

Sri Lanka: väljakutsed, millega noored tänapäeval silmitsi seisavad

Ülikooli kaplanid Colombo kolledžis arutlevad noorte üle, kes on nende hoolde usaldatud.

Sri Lanka üliõpilased ja noored seisavad tänapäeval silmitsi nende samade väljakutsetega, mis kogu maailm. Need, kes on seotud haridusega, näevad ja tunnevad need väljakutsed ära, kuna nad suhtlevad pidevalt meie koolis noortega. Sri Lanka on olnud tunnistajaks kahele vägivaldsele ülestõusule, mis riigi poolt halastamatult maha suruti - 1971. ja 1988.-89. aastal. Tänapäeval ei ole küll tendentsi relvastatud ülestõusu suunas, kuid on siiski palju rahulolematust. Viha ja frustratsiooni toidab vägivallakultuur ning kuritegevus, mis iseloomustab sõjajärgset riiki.

Me peame olema nende noorte saatjateks, keda on segadusse viinud sõda, mis raevutses üle 30 aasta. Füüsilisest vaatenurgast võiks öelda, et see sõda on lõppenud, aga vaimne ja psühholoogiline trauma ning järelmõjud jätkuvad - rahu ei ole ikka veel. Hirm, kahtlused ja vihkamine painavad meid. "Normaalsuse" fassaadi taga on õõnsad püüded eluga edasi minna. Kui me pingutame mõttetult, et jätta oma valus ja süüdistustest vaevatud minevik selja taha, seome me end ebareaalse vaimsusega. Me peame looma tõelise vaimsuse.

Jaapan: 2011. aasta tsunami ning selle pikaajalised mõjud

Michiolt

Teekond taastumisele pärast katastroofi on ikka veel pikk. Paljud inimesed elavad ajutistes ulualustes. Ma ei tea, millal saavad ohvrid kolida taastatud majadesse. On öeldud, et kõikide majade taas ülesehitamine võtab 10 aastat. Minamisanriku linnas uhus tsunami minema 62% majadest. Paljud kalamehed ei saa enam kalapaatigi osta radioaktiivsuse mõjude tõttu. Tulevikuks peame me tõsiselt mõtlema, kuidas siin Maa peal elada ning Loodusega koos eksisteerida. Palun teid kogu südamest palvetada meie eest, et me võiksime minna tulevikku lootusega.

Kimikolt

Üks põhilisi väljakutseid Jaapani noortele tänapäeval on see, kuidas me saame jätkata usalduslikku teekonda oma naaberriikidega. Pärast tsunami õnnetust, kui me olime hädas, tundsime, et oleme üksteisele väga lähedal. Siiski tunnen ma, et sellest ajast peale on toimunud meie suhetes nende riikidega kiired muutused, eriti Hiina ja Koreaga.

Seni tulid need tunded pigem vanematelt generatsioonidelt, ent nüüd levivad need ka noorte põlvkondade vahel, keda poliitika ei huvita. Ma arvan, et selle juured on suuresti lootusetuses ja tohutus hirmus ebakindla tuleviku ees.

Yurilt

Ma võtsin esmakordselt osa kahepäevasest retriidist koos Taizé vennaga Shimonosekis. Olin ammu tahtnud sellisel kohtumisel osaleda, pärast seda, kui kuulsin Taizé vennaskonnast vabatahtlike baasis Yanekawas, kus ma töötasin tsunamiohvrite heaks. Retriidi ajal sain aru, kui kaugel olin ma vaikuses olemisest oma igapäevaelus. Mõistsin, et vaikus aitab meil suuresti avada oma südamed palvele. Retriidis osalevatest inimestest paljusid polnud ma kunagi varem kohanud. Sellegipoolest nägin ma pärast kahte päeva kõikide näol sõbralikku naeratust ning tajusin, kuidas üksteise eest hoolitseti. Tundsin, et me olime palves üksteisega palju jaganud, isegi ilma rääkimata. Igaüks meist, kuigi sageli nähtamatult ja varjatult, januneb lihtsa armastuse järele.

Keijilt

Kõige suurem probleem Jaapani noorte seas on see, et neil pole midagi, millele toetuda, midagi usaldusväärset, kuigi sügaval sisimas igatsevad nad just selle järele kõige enam. Laialt sekulariseerunud ühiskonnas ei ole religioon üldiselt see, mida nad saavad tõeliselt uskuda või usaldada. Lisaks sellele on järjest raskemas majanduslikus olukorras nende tulevik väga ebakindel.

Nii pöörduvad üha enamad noored teatud rafineeritud rassismi poole, eriti kui tegu on teatud territoriaalsete probleemidega Jaapani ja naaberriikide vahel. Arvan, et sedasorti ideoloogia võib neile pakkuda väga lihtsa vastuse, mis annab neile kujuteldava usaldusväärsuse. Nende jaoks on väljakutseks leida midagi tõeliselt usaldusväärset ning taasavastada usaldus oma eludes. Nende jaoks on üha raskem ehitada üles usaldust ja lepitust Jaapani ja naaberriikide vahel.

Tahaksin evangeeliumi põhjal külvata usalduse seemneid ning jagada lootust, et me oleme tõeliselt armastatud ja aktsepteeritud sellistena, nagu me oleme. See on tõesti suur lootus Jaapani noortele ja lastele, sest nad ju tegelikult igatsevad sellist tegelikkust, ent ei oska seda leida. See pole kerge, aga just seda püüan ma teha - mitte ainult sõnadega, vaid ka oma olemusega, ning pakkudes võimalusi kogeda kogukonda alandlikul ja lihtsal moel.