Slavonsky Brod (Horvaatia)

Pärast tööd pagulastega novembris/detsembris veetsid Samuel (Saksamaa), Joshua (Holland) ja Jaap Jan (Holland) neli nädalat Slavonsky Brodis (Horvaatia), töötades koos jesuiitide pagulasteenistusega. Siin on mõned muljed:

Raske töö! See laager on hämmastav. Nad registreeritakse ning nad saavad lõunasöögipaki, seejärel lähevad köetud telki. Me püüame pagulasi toetada ja teenindada. Viime kokku nende vajadused vajalike kontaktidega, naeratame, räägime, vastame küsimustele, viime perekondi kokku, tegeleme lastega...

 

Laste silmad innustavad meid jätkama, kuigi oleme väga väsinud. Üks iraagi mees ütles meile:

 

"Vabatahtlike nägemine soojendab meie südameid. Minu jaoks on ikka veel raske mõista, kuidas inimesed annavad ära oma aja ja sooja voodi, et olla öösel koos meiega ja meid aidata."

 

Liigutav on näha, kuidas põgenikud elavad rahulikult koos pärast rasketest katsumustest läbiminekut. Nende jagatud lootus parematele aegadele toob neid kokku. Tegelikult toob see meid kõiki kokku. Kui nad ohkavad, ohkame me vaikuses koos nendega. Kui nad palvetavad, palvetame meie vaikuses koos nendega.

 

Proovime sisustada ka vabatahtlike vaba aega. Ma veedan palju aega süüa tehes. Püüame "teenida inimesi, kes teenivad."

 

Kuigi meil pole eraldi palveruumi, saime me kutsuda neli kolleegi palvusele laagrisse, kus me palusime teel olevate põgenike eest ja vabatahtlike eest. Mõnikord paluvad meie moslemitest kolleegid meil söögipalvet lugeda.

Dresden (Saksamaa)

2015. aasta novembris elasid Lea (Saksamaa), Anna (Poola) ja Michaela (Saksamaa) väikeses ajutises kogukonnas Dresdenis:

Tegime õunakooki ja külastasime ühte vana naist, kes ei saa koguduse palvetel enam osaleda. Ta oli nii õnnelik, et sai kellegagi rääkida, ja meie samuti. Laulsime üheskoos... Meie õhtupalvustele olid kõik oodatud ja nõnda moodustasime me väga eripalgelise rühma, mis koosnes koguduse inimestest ja Taizé sõpradest. Mõnikord olime palvusel ainult meie üksi.

Raphaela, koguduse kontaktisik, kes neid vastu võttis, kirjutas:

Gorbitzis elab palju inimesi, kes pidid oma kodumaalt pagema. Mõnikord käivad need kolm tüdrukut koos nendega haiglas, näiteks ühe Süüria mehega, kes ei räägi ei saksa ega inglise keelt. Terve koos oldud aeg on suur õnnistus. Mõned asjad, mida me kavandasime, ei saanud teoks, aga samas on avanenud ootamatud uksed.

Kaks nädalat pärast seda kogemust kirjutas Anna:

Praegu võin öelda, et olen ikka veel selle kogemuse mõju all - selles mõttes, et püüan teatud määral jätkata samal viisil elamist - eriti palvustel käimist, samuti on mul sisemine vajadus kohtuda inimestega lihtsal viisil ja jagada nendega oma elu ning aidata neid vabatahtlikuna.

Budapest (Ungari)

Kolm vabatahtlikku - Samuel (Holland), Adam (Ühendatud Kuningriik) ja Petr (Tšehhi Vabariik) veetsid ühe kuu Ungaris Budapesti jesuiitide juures. Nad elasid väikese ajutise kogukonnana riigis, mida on viimastel nädalatel tugevasti mõjutanud kümnete tuhandete pagulaste sissevool. Nad olid abiks mitmetes projektides, mida korraldab Jesuiidi Pagulasteenistus, neile oli abiks vabatahtlik neiu, kelle saatis Taizé ning kes ööbis ühe pere juures.

Vabatahtlikud veetsid oma päevi Fótis, mis on pagulaskeskus lastele ja alla 18-aastastele noortele. Nad käisid kordamööda ka Austria-Ungari ja Serbia-Horvaatia piiridel, kus nad aitasid jagada toitu, kuuma teed, riideid ja tekke. Nad olid ka öövahetustes, et asendada kohapeal olevaid vabatahtlikke, kes olid väga väsinud.

Siin on mõned väljavõtted nende päevikutest:

“Kui me hommikul saabusime, võtsid meid soojalt vastu needsamad poisid, kellega olime eelmisel päeval kohtunud. Nad olid sõbralikud ja tundus, et neil on hea meel meid näha. Alustasime päeva sellega, et mõtlesime, kuidas muuta see paik külalislahkeks ja nende jaoks "koduseks"... Üks lastest joonistas minust pildi ja näitas seda mulle. Naeratus tema näol ja tema avatus olid mulle väga tähtsad."

 

"Kui meilt küsiti, siis meie jaoks oli iseenesestmõistetav, et sööme lõunat koos oma pagulastest sõpradega. Aga nende jaoks ei olnud see nii iseenesestmõistetav... Fakt, et me seisime järjekorras, et saada sedasama lihtsat toitu, mida nemadki, üllatas neid. Mõned neist hüppasid püsti, jättes oma taldrikud valveta, ning tormasid meie juurde, et tuua meile klaas vett. Nad isegi jagasid meiega oma maapähkleid ja küpsiseid, mis neile varem oli antud. Kõik müürid lagunesid."

 

"Lõuna ajal järjekorras seistes oli näha, kes oli olnud laagris kauem ja kes mitte. Umbes 10 poissi trügisid järjekorda vahele ning käitusid pisut ebaviisakalt. Need, kes seal juba ees olid, olid sõbralikud ja järgisid reegleid. Üks poistest, afgaan, kes kõneles ka inglise keelt ja näis olevat nende liider, oli pannud ka meie jaoks toitu kõrvale, kui me söögituppa tulime. See oli väga sõbralik žest."

 

"Märkasime esimesest päevast, et neile väga meeldib muusika, eriti laulmine. Täna võtsime kitarri kaasa. Nad olid seda palunud ning meie imestuseks ütlesid mõned neist meile, et nad tahaksid kitarrimängu õppida. Alustuseks istusime me õues ringis, laulsime ning kuulasime, kuidas meie sõber meile mängis. See oli kaunis vaikuse ja rahu hetk."

 

"Peaaegu kõik neist on igati valmis meid aitama ning meiega koos töötama ning sel viisil saime täna maja esiküljel mõned aknad ja uksed puhtaks pesema. Enamik neist on teadlik sellest, et see maja on nii nende jaoks kui ka neile, kes veel saabuvad. Paljud neist tulid meie juurde täna ideedega, kuidas seda maja nimetada ning praegu tundub, et uue koha nimeks saab: ÕNNELIK MAJA."

 

"Täna on "Eid Mubarak", nagu nad ütlevad. Küsisime neilt, kuidas nad tahavad oma tähtpäeva tähistada. See on moslemi tähtpäev, mälestamaks Abrahami ohvrit. Sel puhul võivad nad palju süüa. Tavaliselt kuulub püha juurde lammas, aga nad olid õnnelikud ka tavalise toidu ning kuivatatud ja värskete puuviljade üle. Kõige olulisem oli nende jaoks lõigata juukseid ning ajada habe ära."

 

"Teine imeline asi oli näha, kuidas poisid üksteist respekteerisid ning proovisid olla avatud nii üksteise kui ka meiega. Tähtpäeva ajal istusime me enamasti ringis, mängis vali afgaani muusika ning ringi keskel alati keegi tantsis. Ma arvan, et igaüks sai teistele näidata, kuidas ta tantsida oskab."

 

"Üks poistest, Ibrahim Pakistanist, viis mind tantsimise ajal kõrvale ning näitas mulle lauda, mis oli poisteringi selja taga täis lihtsaid, aga värvikirevaid toite. Vaadates kolme poissi tantsimas paljajalu araabia vaibal, ütles ta mulle: "See on õnn!""

 

"Laupäeval viisin ma 3 ungari üliõpilast Fóti, et neile tutvustada seda paika ning pagulaste abistamise ja vastuvõtmise kontseptsiooni. Nende küsimused integratsiooni kohta olid üsna kriitilised. Ma selgitasin, et me peame tegema seda, mida saame, et muuta nende elu õnnelikumaks ning neid vastu võtta."

 

"Lõuna ajal istusin lauas koos iraagi poistega. Kõnelesime sellest, mida meile kodus süüa meeldib. Üks poistest ütles, et talle meeldivad väga sibulad ning ta tunneb nende söömisest puudust. Pärast lõunat läksin poodi, et mõned sibulad osta. Kui ma need talle andsin, oli ta silmis tõeline rõõm. Ma ei oleks kunagi arvanud, et kellegi võivad neli sibulat teha nii õnnelikuks."

 

"Tunnen, et olen väga väga õnnelik, et mind saadeti Ungarisse appi. Soovin, et oleksin saanud rohkem teha, aga ma loodan, et teised noored jätkavad seda tööd. Ma loodan, et me suudame kõik mõista, et need on inimesed, kes pagevad ohu, sõja, kurbuse ja lootusetuse eest ning sammuvad vabaduse, lootuse ja tuleviku suunas. Me peaksime seda rohkem mõistma ning neid aitama."

Granollers (Hispaania)

Tervitused El Xiprerist! Merce elab vastuvõtukeskuses. Tema on selle koha hing. Üleval korrusel elavad pered. Keskuses on ka toidupank, pesuköök, professionaalne köök, suur saal, kontorid, duširuumid ning kõrvalolevas hoones ka kabel. Toitu jagatakse seitse päeva nädalas ning lõunat pakutakse umbes 50 puudustkannatajale. Hommikusööki jagatakse kodututele, kes on peamiselt Aafrikast pärit noored. Juba 40 aastat saab kogukond kokku kaks korda nädalas palveks ja tähtpäevade tähistamiseks.

 

Merce on väga sõbralik naine ja tema maja on kõikide jaoks avatud. Meil on kabelis kolm korda päevas Taizé palvused ning kõik võivad sellest osa võtta. Merce ja Xavi, kes elavad El Xipreris, tulevad sinna sageli koos vabatahtlike ning inimestega, keda keskus abistab. Kaks korda nädalas ühineme Taizé palvuse asemel kogukonna palvusega. Laupäevaõhtused palvused on elavad ja tähendusrikkad. Igal pühapäeva õhtul palvetame me pool tundi vaikuses rahu eest - see oli ka üks Vend Aloisi ettepanekutest 2015. aastaks. Need palvehetked on meie jaoks väga olulised. Need on vahepausiks meie kiiretele päevadele ning need aitavad meil mõelda, mõtiskleda ja palvetada abivajavate inimeste eest. Kuigi me pole väga head lauljad, oleme suutnud luua palvuse õhkonna. See on meie jaoks ime!

 

Igal hommikul oleme abiks toidulaos. Me valmistame väljaandmiseks ette toidukärud ning täidame riiulid toidukraamiga. Jahukotid, juurviljad, puuviljad, munad, sibulad ja kartulid on kõik valmis. Vabatahtlike pühendumine, mis on keskuse toimimiseks hädavajalik, avaldas meile suurt muljet. Me sööme hommikut "comedoris" ehk sööklas koos abivajajatega. Selleks, et nendega midagi jagada, on oluline naeratada. Tasapisi on meid nende seas omaks võetud. Pärastlõunatel on meil veidi vaba aega. Siis saame koos vestelda, magada, palvusi ette valmistada...

 

Kogukonnas olemise ajal oli meie jaoks kõige tähtsam inimestega kohtuda. Paljud neist jagasid mõtteid oma elust ja usust meile väga sügavalt ja siiralt.

Bellvitge (Hispaania)

Meie aeg Bellvitges väikeses kogukonnas on jõudmas lõpule. Meil on olnud siis palju erinevaid kogemusi - rikastavaid ja sügavaid kogemusi. Meie vastu on üles näidatud suurt külalislahkust ning koguduse rahval on olnud meiega suur rõõm kohtuda.

 

Elasime Bellvitges, mis asub Kataloonia suuruselt teise linna lähedal, Hospitalet de Llobregatis, mis on Barcelona kesklinnast 30 minuti metroosõidu kaugusel. Bellvitge rajati alles pisut üle 50 aasta tagasi ning sealne kogudus on veelgi noorem. Kogudusemaja ehitati 1993 ning seal asuvad kirik, kabel, väike raamatukogu, mõned kontorid (preestritele ja La Vinya fondi töötajatele), toidupank, köök, mitmed koosolekute ruumid ning meie korter.

 

Meie väikese kogukonna jaoks oli palvus väga olulisel kohal. Kolm korda päevas palvetasime me väikeses vanas kirikus, mida kutsuti nimega "la Ermita" ning mis asus vaid 3 minuti tee kaugusel kohast, kus elasime. Koos palvetamine ühendas meid üksteisega ning ka kogudusega. Peaaegu kunagi ei olnud me Ermitas ilma et keegi oleks meie palvusega ühinenud.

 

Iga päev töötasime me koguduses: olime abiks toidupangas, värvisime tube ning töötasime lastega suvelaagris.

 

Meile meeldis väga inimestega kohtuda ning saada osaks nende elust. Siin väljendavad inimesed solidaarsust väga konkreetselt, ent samas väga diskreetselt. See tähendab enamasti koos töötamist ning aja võtmist, et vestelda, jagada igapäevaseid uudiseid ja rõõme. Solidaarsus ei tähenda kellelegi loteriivõidu andmist või tõhusas abistamises, vaid teiste jaoks olemasolemises ning nendega oma elu jagamises.

 

Meie ühine elu oli ka võimalus kasvada ja üksteiselt õppida. Meil on väga erinevad isiksused ning me pidime toime tulema mõnede pingetega, mis mõnikord tekkisid kultuuriliste erinevuste tõttu. Ühiselus pidime toime tulema iseenda vaesusega - tundsime end sageli abitutena pingetest ja probleemidest ülesaamisel, aga palve aitas meil usaldada need Jumalale ning säilitada südamerahu...

 

Lahkusime Bellvitgest eile hommikul ning pidime ütlema "Adios" (ja Adeu!) koguduse inimestele. Tunneme end kõik selle kogemuse tõttu rikkamatena.

Hérouville Saint Clair (Prantsusmaa)

Maikuu koos väikese ajutise kogukonnaga Hérouville Saint Clairis on jõudnud lõpule ning me oleme väga õnnelikud, et oleme saanud sellise imelise kogemuse osaliseks!

 

3 noort - Sarah, Jule ja Caterina - olid kõikjal väga hinnatud oma eheduse, tähelepanu ja teenimisvalmidusega. Paljud inimesed tulid igapäevastele palvustele ning taasavastasid lihtsa palve rõõmud - see on kaunis ja ligipääsetav kõigile. See tõi inimesi kokku viisil, mis annab meile tõotusi tulevikuks.

 

Kaunis oli ka see, kuidas nad koos otsuseid vastu võtsid, olgugi et nad varem üksteist ei tundnud. Nad avasid rõõmsalt end nii paljudele inimestele ja kogemustele, olgugi et mõnikord pidid nad tippkiirusel ühest paigast teise tormama! Käsitöötoad vaimse puudega inimestele, jalutuskäigud füüsilise puudega inimestega, mängude mängimine üksikute vanuritega, laste või keskkooliõpilastega kohtumine, ülikooli kaplanaat, toidupakkide jagamine ... nende samm oli sageli üsna rõõmsameelne!

 

Hüvastijätt terve kogudusega pärast pühapäevast armulauateenistust oli üsna emotsionaalne! Esiteks anti suurimad tänusõnad Taizé vendadele, kelle idee oli luua need väikesed kogukonnad, ning tänusõnad selle eest, et need kogukonnad on tõesti ka vilja kandnud... See on olnud suureks julgustuseks, et ka teisi kauneid ideid praktikasse rakendada, mis kingiksid inimestele rõõmu kogukonnast ja jagamisest!

Düsseldorf-Gerresheim (Saksamaa)

Me ööbime väikeses korteris ühes kaunis linnaosas Gerresheimis. Palvetame hommikuti oma korteris ning õhtuti katoliku ja protestantlikes kirikutes (üle päeva). Tavaliselt ühineb meiega 20-30 inimest. Me oleme abiks hooldekodus, kus elavad dementsed vanurid: me mängime mänge, käime nendega jalutamas, aitame neid sööta... Ma arvan, et see paik õpetab meid, kuidas ainuüksi meie kohalolek võib olla abiks - enamik patsiente ei räägi tavaliselt isegi saksa keelt, nad ei tunne inimesi enda ümber ära, aga nad tunnevad, et keegi on nendega koos ning pöörab neile tähelepanu. Ja see loeb. Mõnel pärastlõunal me palvetame koos külalistega ka hooldekodu väikeses kabelis.

 

Kaks korda nädalas käime algkoolis, et lastega mängida ja neid kodutöödes aidata. Käime ka väikeses lasteaias, mis on mõeldud peamiselt pagulastele. Me osaleme ka pagulastele mõeldud sotsiaalsetes projektides, näiteks rahvusvahelises kohvikus, kus ümbruskonnas elavad pagulased saavad juua tassi kohvi, süüa tüki kooki ning veeta aega mõnusas õhkkonnas. Eelmisel laupäeval toimus jalgratta töötuba - need, kellel polnud raha oma ratta parandamiseks, võisid selle sinna tuua ja see tehti tasuta korda. Mõned sotsiaaltöötajad leidsid ka rattaid, mida nad said inimestele pakkuda. Selles Düsseldorfi piirkonnas, kus elab palju pagulasi, toimub palju sarnaseid ettevõtmisi. Seda on väga kaunis näha!

 

Laupäeviti külastame me kopti õigeusu kirikut, võtame osa teenistusest ja kohtume inimestega, kes võtavad meid vastu nagu pereliikmeid. Just nii näeb see välja - pärast teenistust kogunevad kõik suurde ruumi, kõik võtavad midagi süüa kaasa ning siis nad jagavad muljeid, räägivad, naeravad... Seal korraldatakse ka noortekohtumisi. Eelmisel pühapäeval oli meil seal palvus Taizé lauludega ning pärast ka kohtumine, mille teemaks oli elu Taizés. Mõned noortest plaanivad sel suvel Taizésse tulla! Eelmisel pühapäeval oli seal aga töötuba kultuurierinevustest Saksamaa ja Egiptuse vahel.

 

Meie nädalaplaan on üsna tasakaalustatud. Mõned päevad on täis tööd ja erinevaid sündmusi, kuid meil on aega ka iseenda jaoks, et minna jalutama, külastada linna või lihtsalt veeta koos õhtut oma korteris.

 

Sel nädalal oleme saanud palju küllakutseid. Tundub, et inimestel on hea meel, et oleme siin, kohtume nendega ja palvetame... Ka meil on hea meel. Mõnikord tundub, et me anname nii vähe ja saame vastu nii palju.

 

Tahaksime paluda ka eestpalvet kõikide nende eest, kes on meid siin vastu võtnud.

Sélestat (Prantsusmaa)

Käes on juba meie siinviibimise viimane nädal. Esimesel kolmel nädalal võtsime osa erinevatest sotsiaalsetest programmidest (jagasime riideid ja toitu, käisime vanadekodus...). Lisaks sellele on meil kolm korda päevas palvus ning lõuna- ja õhtupalvus on avatud kõigile. Inimesed tulevad siia iga päev lõunat sööma, nad palvetavad koos meiega ning toovad midagi süüa kaasa.

 

Võtsime osa Suure Nädala tähistamisest Sélestat’s ning käisime Strasbourgis salvimismissal.

 

Meid on väga soojalt vastu võetud ning meil on rõõm olla osa selle piirkonna oikumeenilisest kogukonnast.

 

Oli imeline näha, kui paljud inimesed on seotud sotsiaalsete programmide ja kogudustega. Nende paljude kontaktide läbi, mida me saime, on selge, et solidaarsus algab koos olemisest ning selle juured ei ole suurtes projektides, vaid vennalikus armastuses.

 

Lihtsalt jagada üksteisega iga päev oma elu väga lihtsal viisil, ilma ambitsioonita muuta maailma, ongi meie viis elada uues solidaarsuses.

Birmingham (ÜK)

Jaanuaris ja veebruari alguses võtsime viieks nädalaks oma kogukonda vastu Jenny ja Jurgi, noore šveitsi abielupaari. Koos moodustasime viiekesi viieks nädalaks ühe neist "väikestest ajutistest kogukondadest." See oli pisut erinev teistest kogukondadest, kuna me kutsusime kaks uut liiget kogukonda, mis oli juba varem olemas ning on olemas ka pärast nende lahkumist.

 

Koos avastasime uusi võimalusi elada kogukonnaelu. Koos süües, elades, vesteldes ja naerdes õppisime üksteist tundma. Need viis nädalat olid suurest jagatud kogemus.

 

Vastupidiselt meie algsele ootusele ja võib-olla ka lootusele, et tulijad tahaksid end samamoodi pikaaegselt pühendada nagu meie, ei ole see seni osutunud tõeks. Me oleme aga korduvalt kohanud inimesi, kes tahavad jagada seda elu lühema perioodi jooksul. Ma ei eitagi seda, et asjade niisugune areng on tekitanud teatud väljakutseid, nii vajaduses pidevalt luua uusi suhteid ning ka selles, et meil pole veel kedagi, kellega jagada pikemaajalist vastutust kogukonna elu ja visiooni edasiviimises.

 

Kuigi me ei saa neid väljakutseid eitada, on meil olnud ka mõõtmatut rõõmu. Neid rõõme pole kerge kirja panna - need on miljon väikest asja, mida me jagasime - koos elamine läbi uute avastuste, uute kogemuste, uute kohtumiste; teiste toetuse kogemine ühistel palvustel; erinevate teoloogiliste arusaamade jagamine olukorras, kus me võisime ikkagi istuda koos nagu üks pere.

 

Me oleme õppinud, et on aegu, mil on parim teatud otsustes mitte liiga järeleandmatu olla või siduda lahtisi otsi liiga kõvasti kinni. Samal ajal oleme me regulaarsete muutuste ja pideva uuenemise kaudu õppinud nii järjepidevuse tähtsust kui ka vajadust selle järgi. Paradoksaalselt on just nõnda paljude muutuste kogemine meenutanud meile, et peame kõvasti kinni hoidma oma visioonist kogukonna tuleviku suhtes. Kuigi meie elu võib kujuneda suuresti erinevaks sellest, mida me alguses ette kujutasime, tundub meile, et põhiväärtusi ei peaks kahtluse alla seadma.

 

Praegu ma arvan, et tahaksin säilitada selle ajutisuse ja püsivuse tasakaalu, mis näib seni meie seiklust iseloomustavat.

Rotterdam (Holland)

Me oleme saabunud Rotterdami.

 

Meie jaoks oli see programm alguses isegi liiga palju, sest see oli nii tihe, aga pärast väikest arutelu saime seda pisut kohendada. Esimesel nädalal me palvetasime ja sõime Paradijskerkis ja meil ei olnud eriti võimalust muid asju avastada. Arvan, et edaspidi oleks hea mõte korraldada palvusi erinevates kirikutes.

 

Paradijskerk ja Armastuse Õed, kes meid vastu võtsid, olid imeliselt mõistvad ning me võlgneme neile nende suure külalislahkuse. Nüüd oleme lõpuks saavutanud selle rütmi, kus korraldame koos kolm korda päevas palvusi ning täidame erinevaid sellega seotud ülesandeid - kiriku avamine, küünalde süütamine ja kella helistamine. Seda viimast naudime kõige enam. Kaks kella ühes käes on pisut keeruline, aga me muutume järjest osavamaks. Nüüd kõlavad need vähem häirekellade ning rohkem õrnade kirikukellade moodi!

 

Meil on rõõm näha meie palvustel järjest rohkem ja rohkem inimesi. Noored, kes on ustavalt jätkanud siin palvetamist pärast Euroopa kokkutulekut neli aastat tagasi, on võtnud meid oma tiiva alla ja on armas näha tuttavaid nägusid. Igal reedel korraldavad koguduse noored palvuse ning sel õhtul tuleb meiega koos palvetama ka katoliku piiskop.

 

Oleme ka tihedalt seotud erinevate projektidega terves linnas. Seni oleme aidanud Ema Theresa Õdedel kodutute söötmisel. Samuti võtsime osa piiskoppide "Usu ringreisist", kui nad kohtusid noortega erinevates kogudustes, töötasime vabatahtlikuna Pauluskerkis ja osalesime paljudel Paradijskerki korraldatud sündmustel.

Montpellier - Montferrier - Prades (Prantsusmaa)

Meie väike ajutine kogukond asus Montferrier-sur-Lezis ja Montpellier’s. Peatusime katoliiklikus keskkoolis. Hommikul kohtusime kodutute või kehvades elutingimustes elavate inimestega, keda võtsime vastu "Solidaarsuse Peatuses" Montpellier’s. Meie ees avanes uus reaalsus, kui me nende inimestega rääkisime, ja eriti siis, kui me neid kuulasime. Nende elu on sageli raske, aga nad tahavad rääkida, nad tahavad, et keegi neid kuulaks. Kutsusime neid ka oma palvustele.

 

Lisaks sellele kutsuti meid regulaarselt kaplanaatidesse ja noortegruppidesse kogu Montpellier’ piirkonnas. Meil oli nendega nii mõnigi põnev arutelu kutsumuse ja erinevate uskude teemadel, sest meie endi väike kogukond oli oikumeeniline.

 

Meil oli võimalik osaleda üsna paljude religioossete gruppide missadel ja palvustel:

Petlemma õdede juures Mougère’i kloostris, dominikaani vendade juures, preestri juures, kes vastutas Solidaarsuse Peatuse eest, kahes protestantlikus koguduses, mitmetes katoliiklikes kogudustes, piiskoppide juures ning nende meeskonna juures piiskopkonna hoones... Lisaks sellele kutsuti meid ka mošeesse.

 

See reis võimaldas meil veenduda selles, et elamine, palvetamine, söömine ja tunnete jagamine koos erinevatest taustadest, kultuuridest ja keeleruumist pärit inimestega on üsna võimalik. Me oleme väga tänulikud kõigile neile, kes tegid selle kogemuse võimalikuks ja nii nauditavaks.

 

Xiaochen Hiinast, Cândido Portugalist ja Lukas Saksamaalt

Chatillon (Prantsusmaa)

On raske uskuda, et möödunud on juba viis nädalat ja me oleme tagasi kodus. Ja raske on ka leida sõnu meie kogemuse kirjeldamiseks: me ei suuda kunagi piisavalt tänada Chatilloni kogudust ja Taizé Vennaskonda, kes võimaldasid meil saada kogemuse, mis muutis meie elusid.

 

Mitte midagi ei saa võtta iseenesestmõistetavalt - algus ei olnud kerge. Võtab aega, enne kui neli erinevast riigist, erinevast kultuurist pärit ja erineva taustaga inimest lõpuks tõeliselt kokku saavad... Aga lõpuks kandsid meie pingutused vilja: me tulime sinna kui võõrad, aga lahkusime kui sõbrad, isegi kui õed.

 

Päevad olid väga erinevad - mõnikord me osalesime koguduse tegevuses, mõnikord läksime Pariisi või sealsesse piiskopkonda, et näha, kuidas kristlased seal elavad.

 

Me avastasime ka, milline on koos elades palve tähtsus. Võtta koos aega ning anda oma kogemused Jumalale aitas meid tõesti ka meie igapäevaelus.

Leeuwarden (Holland)

Kell tiksub, aeg möödub, on kulunud juba terve kuu meie saabumisest alates. Meie seiklus hakkab jõudma lõpule, on aeg lahkuda, jätta hüvasti, anda edasi oma parimad soovid... meie südamed on täis õnne ja meie kohvrid on täis mälestusi. On aeg minna eluga edasi, paus on läbi, kardinad lastakse alla! Nüüd me peame minema tagasi oma igapäevaelu juurde, oma harjumuste ja traditsioonide juurde, oma perede ja kodumaa juurde [...], aga erinevus on siin selles, et me oleme kasvanud, küpsenud ja me oleme muutunud! Jah, täna võime öelda, et meil õnnestus luua väike kogukond, me oleme küll teadlikud asjade ajutisusest, aga me oleme uhked, et oleme proovinud ja õnnestunud. See on kindlasti üks parimaid kogemusi, mis me iial oleme saanud: püüda ehitada midagi nii võimast, nii jõulist, nii kaasahaaravat ja nii elavat!

 

Me jääme tänu võlgu kõikidele nendele inimestele, kes meid siin vastu võtsid, olgu siis lähedal või kaugel, tööl või kirikus. Kõikidele nendele inimestele, tänu kellele jääb see elukogemus alatiseks meie mällu, ütleme me: AITÄH TEILE!

Amstetten (Austria)

Igal hommikul me palvetame majas ning on tore alustada igat päeva laulmise ja vaikusega. Kuigi vahest on raske vara tõusta, oleme me kõik motiveeritud palvetama ning me hindame väga seda hommikupalvust. Pärast hommikusööki läheme me oma päevaste tegemiste juurde. Kaks meist käivad kaks korda nädalas abiks "sotsiaalsel turul", kus vähekindlustatud inimesed võivad osta odavalt toitu; kolmas inimene on abiks teise ringi riidepoes. Neis paigus teenime me kliente, joome kohvi ning veedame aega inimestega, kes seal töötavad. Teisipäeval külastasime me üht kloostrit, kus enamik nunnasid on üsna eakad. Me veetsime nendega koos aega ning aitasime neid veidike.

 

Peaaegu iga päev on meil Amstetteni kloostri kirikus lõunapalvus, kus frantsiskaani nunnad palvetavad, mõnikord ühinevad nendega ka mõned kloostrikooli kasvandikud. Me sööme ka lõunat kooli sööklas, kus kohtume ka kooli õpetajatega.

 

Pärastlõunal on meil teised tegemised, näiteks esmaspäeviti külastame vanemaid inimesi Punase Risti korraldatud klubis, neljapäeval käime külas õpiraskustega teismeliste klubis ning lasteklubis reedeti. Igal õhtul me palvetame, enamasti meie maja kõrval olevas kirikus, ning sageli ühinevad meiega palvusel ka mitmed naabruskonna inimesed. Mõnikord võtame osa ka Taizé lauludega palvustest mujal või korraldame ise mujal palvusi.

Mantova (Itaalia)

Meie päevi raamistasid kolm korda päevas toimuvad palvused ja teenistused Caritase kohalikus harus, kus me jagasime toitu vähekindlustatud inimestele ning kohtusime nendega, pesime nõusid, koristame, panime kokku toidupakke, tegime juhutöid jne. Meil oli ka mitmeid kokkusaamisi: noortegruppidega, koolides, kirikus, ja Mantova piiskopiga. Sel viisil saime tunnistada oma kogukonna elust, oma motivatsioonist, oma usust.

 

Mõned kokkusaamised olid üsna suureks väljakutseks, kuna teismelised küsisid meilt küsimusi, mis pani meid sügavamalt oma usu üle mõtlema. Paljud neist olid agnostikud ja kiriku suhtes skeptilised, aga me olime nendega ausad ning ma kogesin, et me suutsime kuidagi leida häid sõnu väga erinevates olukordades. Me kutsusime kõiki oma palvustele. Mõnikord me palvetasime üksi, aga mõnikord koos paljude inimestega. Meil oli ka üks väike rühm inimesi, kes käisid regulaarselt meie palvustel.

 

Meie sealoleku ajal majutas meid Suzzara kogudus ja ma pean ütlema, et kõik inimesed, preestrid, vabatahtlikud ja köögis töötavad naised võtsid meid väga hästi vastu ja olid meie suhtes väga lahked. See oli mõlemale poolele imeline kogemus, ma arvan. See on kummaline: me tulime tühjade kätega, ent me suutsime siiski anda ja vastu võtta nõnda palju. Me tundsime, nagu oleksime me osa perekonnast.

Bragança (Portugal)

Uskumatu, et esimesed kaks nädalat on juba möödas. Me tõesti naudime seda aega siin Braganças. Oleme kohanud siin väga toredaid inimesi.

 

Naudime ka oma tööd. Töötame asutuses, mis tegeleb erinevat sorti sotsiaalsete ülesannetega. Enamuse osa ajast töötame vanade inimestega, kes elavad vaesuses. Me laulame neile, toome neid kirikusse, mängime koos nendega ning püüame nendega vestelda. Me kõik ei räägi portugali keelt, nii et alguses oli nendega pisut keerukas suhelda, aga nüüd oleme õppinud, et suhtlus toimub ka erinevate keelte ja naeratuste abil. Kaks korda nädalas töötame ka vaestest peredest pärit lastega.

 

Meile meeldib olla inimestega koos - õpime neid iga päev paremini tundma ning saame neile omasemaks ning meile meeldib koos nendega aega veeta.

 

Mõned inimesed osalevad kõikidel meie palvustel.

Moresnet (Belgia)

Ruta, Ines ja Pascale on pöördunud koju pärast elu parimat kogemust väikeses kogukonnas Jean Arnoldi Kodus, Morsenet’s (Belgias). Aga mälestused neist väga intensiivsetest nädalatest jäävad. Kõik, kes tulid palvustele või einestama, olid külaskäigu üle väga õnnelikud ja said julgustatud - vanurid, tudengid ja leerilapsed, haiged inimesed, puuetega inimesed, vaesed või kodutud, meie kogukonna liikmed...

 

Kogesime mitmeid kauneid hetki, isegi olukordades, mis võivad olla masendavad, kuna pead seisma silmitsi teiste kannatuste ja oma nõrkustega. Aga rõõm oli ka seal olemas, vaikuse- ja tänuhetkedes.

 

Me olime kolme riigi piiril ning taaskord mõistsime me, kui oluline on leida ühine keel ja kuulata üksteist. Ühised palvused on toonud meid kokku, on olnud meile toeks ning on andnud meile uue tõukejõu.

 

Oleme Jean Arnoldi Kodus väga tänulikud, et meiega on olnud väikesed palvekogukonnad.

Roanne (Prantsusmaa)

Meie teekond Taizésse 13. septembril oli kui imetabane hetk. Meid oli 47 ja me võtsime teel peale 3 naist, kes moodustasid väikese ajutise kogukonna, keda me Roanne’is võõrustasime. Nautisime nii piiblitundidest osavõttu kui ka arutelusid väikerühmades. Inimesed siiani tänavad mind, kui ma neid tänaval kohtan.

 

Marlene, Michelle ja Katja on end kenasti sisse seadnud väikeses korteris St. Anne’i koguduse juures. Nad liiguvad ringi rattaga, sõites Secours Catholique’i (humanitaarorganisatsioon), protestantliku kiriku ja Notre Dame’i kiriku vahel kesklinnas... Kui nad peavad kaugemale minema, pakuvad inimesed neile küüti. Inimesi tõeliselt puudutab see, kuidas need noored naised annavad oma vaba aja, et teistega kohtuda.

 

Palvused on kaunid ja inimeste arv kasvab koguaeg.

 

See külastus tõesti toob inimesi kokku ning aitab õppida tundma meie piirkonna inimesi!

 

Aitäh!

Kiiev (Ukraina)

Mind on viimastel Kiievis veedetud päevadel enim hämmastanud see, millist rõõmu pakub inimestele meie nägemine. Me oleme lihtsalt väike rühm inimesi Taizést, kes on tulnud Ukrainasse nendega kohtuma ning neile vajaminevat abi pakkuma. Arvan, et nende jaoks on oluline näha, et on inimesi, kes tahavad tulla ja nendega kohtuda pärast hiljutisi sündmusi Ukrainas.

Üks asi, mis mulle siin Kiievis meeldib, on õigeusu liturgia, mis on täis laulu. Tänaseni on alati olnud koor, kes laulab imetlusväärselt, vähemalt kahel häälel. Suuremate pühade ajal, nagu näiteks pühapäeval Lavra kloostris, on koor, kes annab liturgiale lausa kontserdi kauniduse.

Brüssel (Belgia)

Külaskäik väikesesse ajutisse kogukonda Poverellos on läinud väga hästi nii Brami, Benjamini, Marki, Pauli kui ka meie, Poverello pere jaoks - ehk siis kõikide vabatahtlike ja külaliste jaoks, kes on tulnud kas meile sööma või jäänud mõneks ajaks öömajale. Iga päev valmistatakse ja jagatakse erinevates Poverello keskustes Brüsselis rohkem kui 700 einet; samuti võimaldatakse öömaja 55 inimesele. Nende jaoks, kes saabuvad Poverellosse, on materjalide ja praktiliste küsimuste kõrval kõige olulisem võimalus puhata, et leida tasakaalu ja kohtuda teiste inimestega.

 

Väike ajutine kogukond, kes meie juures elab, korraldab kolm korda päevas palvuse. Nendest palvustest, mis toimuvad meie kodukabelis, võtavad osa nii vabatahtlikud kui mõnikord ka Poverellot külastavad inimesed.

 

Me näeme, et nad on oma tööle väga pühendunud ning neid huvitab, mis Poverellos toimub. Meie kõikide jaoks on nende kohalolu ja palved tõeliselt toeks ja julgustuseks!

Porto (Portugal)

"Raske uskuda, et rohkem kui pool meie ajast Portos on juba läbi. Meid on õnnistatud võimalusega kohtuda inimestega vanuses 2-87 ning neil kõigil näib olevat tõeliselt hea meel selle üle, et me oleme siin, kuigi tegelikult on see meie privileeg näha maailma mõnda aega läbi nende silmade.

 

See on ilmselt suur väärtus, et kolm inimest jätavad oma igapäevaelu sinnapaika, et õppida tundma seda kogudust ja ümbruskonda, elades ja palvetades igapäevasest erinevalt, suheldes inimestega seal, kust turistide hordid vaid mööda kõnnivad, ja avastades, kuivõrd need, kes on ehk materiaalses puuduses, suudavad anda ja jagada.

 

Kuigi keelebarjäär on mõnikord väljakutseks, hinnatakse armastuse, teenimise ja pühendumise keelt enam kui grammatilisi vigu või Portunholi ametkondi.

 

Me oleme õnnelikud, et meid on kaasatud kõikidesse koguduse sotsiaalkeskuse töödesse: me käime lastega mänguväljakul kaasas ja jälgime, et nad ei unustaks suures rõõmu- ja elevusehoos oma väikeseid mütse pähe panna. Me toetame tööd kodututega, kellest üks on osutunud suureks kitarrihuviliseks, mis on pannud teda Taizé laule veelgi enam hindama. Me teeme koos vanuritega võimlemisharjutusi ning viime armsaid vanadaame, kellel on käimisega raskusi, kohvikusse või sugulaste juurde külla.

 

Ja me korraldame ka kolm korda päevas palvusi - enese jaoks hommikuti, lühikesi palveid meie kaastöölistele lõuna ajal ning Igreja de São José das Taipase kirikus õhtuti, kus meie kogudus koosneb nii Vitóriast pärit naabritest kui ka inimestest tervest Portost, kes on õnnelikud, et oleme killukese Taizéd endaga kaasa toonud (ikoonid, raamatukesed, palverütmi ja loodetavasti veel palju enamat)."