Elizabete Lätist oli üks vabatahtlike meeskonnast, kes oli kokkutuleku ajal abiks. Ta kirjutab:

See on imeline, kui palju noori tuli meie kodulinna Riiga. Olin vabatahtlikuna põnevil ja elevil, et sain nendest kolmest kaunist päevast osa võtta. Kogesin nende noorte palverändurite poolt suurt usaldust ja armastust. Olla koos palves vanas Püha Gertrude kirikus ja Püha Peetruse kirikus, kohata uusi inimesi ning näha sõpru Taizést - see pani mind mõistma, et Jumal tegutseb kõikjal, kuhu me läheme või kus me elame. Ma arvan, et pärast neid päevi on meil Lätis ja Ida-Euroopas rohkem lootust kui eales varem.

Vastuvõtt Riias ja perede külalislahkus

Lisaks Läti noortele tulid sajad osalejad teistest Balti riikidest, Ukrainast, Poolast, Valgevenest ja Venemaalt. Tulijaid oli ka väikeste gruppide või üksikisikutena teistest Euroopa riikidest.

Saabudes olid kõik grupid ja üksikisikud oodatud Püha Gertrude kirikusse, kus toimus vastuvõtt. Iga osaleja sai programmi, mis oli tõlgitud erinevatesse keeltesse (läti, inglise, vene, ukraina, poola), ning kõikidele määrati võõrustajakogudus. Selles koguduses saadeti noored peredesse - kõik osalejad said peatuda kohalike inimeste juures. Kaks osalejatest, Talitha ja Philip Saksamaalt, ütlesid pärast esimest päeva:

Kui me läksime vanasse Püha Gertrude kirikusse, kus kõiki alguses vastu võeti, kogesime me külalislahkust, soojust ja rõõmu. Riia kokkutuleku korraldajad olid suutnud selles paigas luua erilise Taizé õhkkonna ning me tundsime end korraga koduselt. See on meie esimene kokkutulek väljaspool Taizéd ning me igatseme jagada oma usku ja arvamusi teiste siinolijatega ning anda oma panuse sellesse rikastavasse kogemusse.

Üks teine noor, Sophie Rootsist, kirjeldas külalislahkust, mida oli talle osutanud keegi Riiast:

Minu võõrustaja oli noor, umbes minuvanune naine, kes võttis mind vastu oma väikeses korteris. Leidsime teineteisega palju sarnast, hoolimata meie erinevatest eludest. Tal oli palju küsimusi usu ja religiooni kohta ning minu religiooninägemus oli tema kodumaal harjumatu. Me istusime õhtuti ja jõime teed, arutledes religiooni ning selle üle, mis teeb meid kristlaseks. See oli väga huvitav. Ma julgustasin teda tulema Taizé palvusele Püha Peetruse kirikusse laupäeva õhtul ning talle väga meeldis see. Eriti palvus küünaldega.

Vend Alois väljendas oma tänulikkust kirikutele ja Riia võõrustajaperedele ühes oma mõtisklustes:

Meile, Taizé vendadele, on rõõm olla Riias sellel maapealsel usalduse palverännaku etapil. [...] Tahaksime esmalt tänada kõiki, kes meid on vastu võtnud. Kõikide nende andide seas, mis Jumal on lätlastele andnud, on ka külalislahkuse and. Ja Baltimaade noortel on veel palju väärtusi, mida jagada. Me igatseme väga neid avastada.

Ühispalvused tõid kokku 2000 inimest Riia kesklinna

Terve nädalavahetuse jooksul oli kokkutuleku keskseks paigaks Püha Peetruse luterlik kirik Riia ajaloolises keskuses, kus toimusid ka palvused. Laupäeva õhtul tervitasid kõiki kokkutulekul osalejaid nii katoliku kui luteri kirik peapiiskopid Janis Vanags ja Zbignevs Stankievics.

Kohal oli ka Riia õigeusu kiriku esindaja, sest õigeusu kirik toetas kokkutulekut, juhtides kahte teemarühma ning võttes osalejaid vastu õigeusu liturgiale pühapäeva hommikul. Noorte vastuvõtmisel osalesid ka baptisti ja metodisti kogudused.

Laupäevased teemarühmad: muljetavaldav teemade hulk

Laupäeva pärastlõunased teemarühmad toimusid mitmel erineval teemal, sealhulgas "Vaikus ja sisemine palve" koos luteri peapiiskopiga; "Ühtsus, lepitus, kogudus" koos katoliku peapiiskopiga; "Sissejuhatus õigeusu ikonograafiasse"; "Vaeste teenimine".

Kaks noort inimõigustega tegelevat juristi juhtisid teemarühma teemal "Lepituse tähtsus tänapäeva ühiskonnas." Pärast teemarühma kirjutasid Ilze ja Arina Lätist oma kogemustest:

Nägime kahe teemarühma ajal rõõmuga, kuidas inimesed jagasid oma mõtteid ja kahtlusi. Maailmas on ikka veel palju ebakindlust ning noored vajavad julgustust, mis tuleb Jumala usaldamisest ja Jumala tõotusest meile. Aga me mõistsime ka seda, et inimesed tahavad teha esimest sammu, et saada oma kogukonnas rahutegijateks. Esimene samm ei pea olema mingi suurejooneline žest või mõjuvõimas tegu - see võib olla lihtne vestlus või lihtsalt valmisolek kuulata neid, kes on meile haiget teinud. On hämmastav, et teiste inimeste kogemuse kuulamise ning oma kogemuste jagamise kaudu jõudsime me samale mõttele, mida Vend Alois hiljem väljendas pühapäevasel palvusel - rahu ja lepitus saavad eelkõige alguse igaühest meist.

Sama teemarühma kohta ütles üks noor naine Rootsist, Martina:

Pärast Riia kokkutulekut ja eriti pärast arutelu, mida tähendab "saada maailma soolaks", ning pärast osalemist ühiskondliku lepitamise teemarühmas, hakkasin ma nende teemade üle põhjalikumalt mõtisklema. Mida saame meie tavaliste inimestena teha, et muuta maailm selleks, mis see tegelikult peaks olema? Üks suurimaid ohte inimeste-, rahvaste- või rahvustevahelistes konfliktides on teise osapoole dehumaniseerimine. Ma mõtlen, et me suudame jõuda lepituseni vaid siis, kui me hakkame kohtlema teisi inimesi või inimrühmi reaalsete inimestena.

Kokkutulek, mida märgistasid praeguse aja probleemid

Mitmel korral, eriti rühma-arutelude ajal, tõusid esile Läti ajaloo ning identiteedi küsimused. Praegune pingeline olukord muutis veelgi tähelepanuväärsemaks selle, et kokkutulekul osalesid noored Ukrainast ja Venemaalt, nagu tõi välja Vend Alois ühel õhtul:

Neil päevil jagame me rõõmu, mis tuleb Jumalalt, aga me ei unusta ka seda, et me kõik kanname koormaid, mõnikord väga raskeid koormaid. Mõne inimese jaoks on see isiklik kannatus, teiste jaoks on see tulevikuväljavaadete puudumine, samas mõned kannavad koormaid oma rahva pärast. Ma mõtlen eriti neile, kes on pärit Venemaalt ja Ukrainast. [....] Mis toob meid neil päevil kokku Riiga? Maailmas, kus on nii palju konflikte, olgu siis relvastatud või mitte, oleme me tulnud kui rahu ja usalduse palverändurid. Me kogeme rõõmu sellest, et nii mitmekesine rahvahulk on siia kokku tulnud ning et üksteise vastu tuntakse sügavat solidaarsust. Me täname Jumalat, et ta on meid kokku toonud, üle piiride ja kultuuride, ühtsesse osadusse, milleks on Kirik.

Kaks noort venelast, kes kirjutasid meile pärast kokkutulekut, kõnelesid samuti keerukast regionaalsest kontekstist. Varja St. Peterburist ütles järgmist:

Ühe palvuse ajal mõistsin ma, kui õnnelik ma olen, et saan olla inimeste keskel, kes rõõmsalt Issanda poole koos palvetavad, et saan olla paigas, kus me unustame lõhed ja vaenu. Ikka jälle ja jälle nägin ma, et lihtne sõbralik suhtumine, inimeste vastuvõtmine ja külalislahkus, aitab meil ületada eelarvamusi. Ühine palvus meie endi keeltes oli sõpruse märgiks. See oli nähtav märk sellel kokkutulekul. Nähtamatu osa oli aga Jumala ligiolu kogemine nii lähedal meie südametele.

Ja Miša Moskvast kirjutas:

Meie piirkonnas on palju vastakaid tundeid, kuna meil on keerukas suhete ajalugu ning isegi mõned käimasolevad konfliktid. Nõnda läksin ma Riia kokkutulekule ime lootuses - et lihtsalt olla koos Issanda ees. Mitte kohut mõistes, vaid palvetades. Koos. Ja üksteise eest. Ja ma olen kokkutuleku korraldajatele tänulik, et nad ei teeselnud, et need teemad pole olulised, vaid kõnelesid neist alati suure hoole ja taktitundega. Pealegi, võttes arvesse antud piirkonna olukorda, oli Riia kokkutulekul üheskoos vene keeles laulmine hoolimata kõikidest ühiskondlikest raskustest minu jaoks lootuse märgiks.

Suurte ettevalmistustööde tulemus

Nädalavahetuse kokkutulekut valmistati ette mitu kuud, eriti erinevate kirikute noorte meeskonna poolt, kellele olid toeks nende pastorid. Kevadel tulid Lätisse ka kaks Taizé saadetud vabatahtlikku. Üks neist oli Maria Rumeeniast:

Kuna me külastasime Lätit esimest korda 2014. aasta mais, nägin ma meie kahe ja poole nädalase sealoleku ajal, kuivõrd lätlased igatsevad seda kokkutulekut - igatsevad jagada, teisi vastu võtta, olla tunnustatud ja luua uusi sidemeid inimeste ja eriti kristlaste vahel. On suur rõõm olla neil päevil siin ja näha, et see kokkutulek toimub - näha tuttavaid nägusid kiirgamast sellist rõõmu, näha kirikut täis noori inimesi ja tunda üle piiride ulatuvat ühtsust. Nagu alati, on ka see kokkutulek suureks lootuse märgiks neile, kes on sellega kas otseselt või kaudselt seotud.

Teine vabatahtlik, Mary Koreast, võttis samuti kokkutulekust osa:

Me oleme väga õnnelikud, et saame olla tagasi Riias! Olime Taizé vabatahtlikena Lätis maikuus, et teavitada ja kutsuda noori inimesi sellele Balti kokkutulekule. Ja nüüd toimubki see kokkutulek nii kaunis õhkkonnas. Lätlased on väga rõõmsad, et saavad vastu võtta inimesi erinevatest riikidest. Me palvetame koos, laulame koos, sööme koos - teeme kõike "koos" Jumalas. Seda on väga kaunis näha ja tunda. Jumal õnnistagu meid ning lubagu meil olla üksteise vastu alati nii tähelepanelikud, kui me oleme praegu.