Uudised väikestest ajutistest kogukondadest

Alates 2014. aastaks on väikesed ajutised kogukonnad olnud rikastavaks kogemuseks nii vastuvõtvatele kogukondadele - kogudustele, solidaarsuse paikadele - kui ka noortele, kes võtavad osa sellest vaimsest seiklusest. Meil on suur rõõm, et saame selle projektiga jätkata. Elu nendes kogukondades põhineb kolm korda päevas tehtavatel palvustel, kohalike koguduste elus ja sotsiaalsetes tegevustes osalemises, üksildaste või raskustes olevate inimeste külastamises ning palvuste ja noortekohtumiste korraldamises. Käesolevalt leheküljelt leiad uudiseid nende väikeste ajutiste kogukondade kohta.

Sumõ (Ukraina) - veebruar/märts 2016

21. veebruarist 21. märtsini elasid Lenka (Tšehhi Vabariik), Rafaela (Šveits) ja Mira (Saksamaa) katoliku koguduses Sumõs, Ukrainas. Oma kogemuse alguses nad kirjutasid:

See riik on täiesti erinev kõigest, mida me seni oleme näinud, aga me oleme väga õnnelikud, et meil on võimalus seda avastada. Inimesed on meie suhtes väga avatud ja südamlikud. Oleme teada saanud ka palju Ukraina raskest olukorrast. Paljud inimesed on siin töötud või isegi kodutud. Teeme neile kaks korda nädalas süüa ja seegi on meie jaoks uus kogemus. Nende inimeste optimism avaldab meile muljet. Samas kõneldakse ka sõjast, kui inimesed räägivad meile oma pereliikmetest, kes on surma saanud.

Kohtusime ühte pimedat vana meest. Käisime tal külas, et aidata tal koristada, ning ta kutsus meid taas külla. Ta avaldas meile tõsist muljet oma usuga. Tema jaoks on uskumine elu allikas. Me näeme, milline sisemine valgus temas on. Tema nimi on Ishtwan.

Hiljem nad lisasid:

Meil oli palvus koos paljude koguduseliikmetega ja paljude inimestega Aafrikast. Meil oli võimalus kohtuda ka mõnede sõduritega Donetskist ja see oli samuti väga võimas kogemus.

Rafaela kirjutas taaskord:

Kohtusime nii paljude inimestega - nad kõik olid meie vastu nii kenad. Saime ka palju uusi muljeid - mõned neist on üsna rasked, teised jällegi on seotud nõnda suure rõõmuga. Mõnikord ma muretsesin, kuidas asjad toimivad, aga iga kord läks lõpuks kõik hästi, sest meid juhtis Jumal. Igapäevased palvused aitasid meil hinge tõmmata ja selle kõigega toime tulla.

Meil oli seal nii tore, et lõpuks oli nii raske kõikidega hüvasti jätta. Ma poleks iialgi osanud ette kujutada, et ma seda kogemust nii palju naudin, kohtun nii paljude huvitavate inimestega ja tunnen end Ukrainas koduselt. Kuigi hüvastijätt oli raske, andis Ukrainas oldud aeg mulle palju uut usku, jõudu ja motivatsiooni eluks.

Oksana, kes oli korraldanud selle ajutise kogukonna vastuvõtmise, kirjutas pärast nende lahkumist:

Tüdrukute põhitegevuse hulgas oli palju heategevuslikke ülesandeid, näiteks söögitegemine ja -jagamine kodututele, haigete ja vanade inimeste külastamine, kodude korsitamine ja muidugi üks õhtu, mis pühendati Taizé tutvustamisele.

Me kõik nõustusime, et vabatahtlike vastuvõtmine oli Sumõ jaoks unustamatu kogemus, nii et me soovime igal aastal paastuajaks veelgi rohkem vabatahtlike siia kutsuda.

Grzybow (Poola) - veebruar/märts 2016

Katia, Julia ja Josy elasid veebruari keskpaigast märtsi kespaigani väikeses kogukonnas Grzybows Poolas ning neid võttis vastu kohalik kogudus ja Zierno maakogukond:

Meie jaoks oli oluline, et kogukonna keskmeks oleksid igapäevased palvused. Peale Ewa ja Peteri käis meil veel üks regulaarne külaline - Magda, noor naine Słubicest, kes tuli palvusele igal hommikul. Kuigi tal oli inglise keelega probleeme, jäi ta sageli teed jooma ning kutsus meid aega veetma tema ja ta abikaasaga. (…) Poola keeles laulmine on küll paras väljakutse, aga me tahtsime, et inimestel oleks palvustel lihtsam osaleda.

Meie sotsiaalsed tegevused ei olnud väga märkimisväärsed. Aga inimeste jaoks, kellega me kohtusime ja keda me aitasime, olid need olulised. Näiteks abistasime me naist, kes oli haiguse tõttu füüsiliselt piiratud - me käisime temaga tema vanemate haual ja ostsime talle poest vajalikke asju. Kuigi ta ei räägi ei inglise ega saksa keelt ja meist keegi ei räägi poola keelt, läks suhtlus väga hästi, võib-olla seetõttu, et ta on väga avatud ja uudishimulik.

Ewa, kes võttis väikest ajutist kogukonda Grzybows vastu, kirjutas:

Ma selgitasin nendele noortele naistele, et nende korraldatud palvused olid minu jaoks tiibadeks, mis aitasid mind mu väljakutsete ja igapäevaprobleemidega toime tulla.

Gyongyosoroszi (Ungari) - veebruar/märts 2016

Stephan, Javier ja Timothy elasid ajutises kogukonnas Gyongyosoroszis (Ungari). Veebruari keskpaigast märtsi keskpaigani elasid nad Hea Karjase õdede juures külas, mida ilmestas suur mustlaskogukond:

Stephan kirjutas:

Väikeses Gyöngysoroszi külas kohtasime kultuuri, mis oli meie jaoks või Euroopa standardite järgi väga eksootiline. Samas me teame, et nad on juba paljude sajandite jooksul meiega samal mandril elanud. Kui me vaatame mustlasi, siis nad on rändrahvas, nad on harjunud täiesti erineva maailma ja ühiskonnaga kui see, milles meie elame. Nad väärtustavad materiaalseid asju hoopis teistmoodi.

Javier lisas:

Külastasime algkooli ja ajasime sealseid lapsi naerma, me mängisime koos. Tundsin, et täiskasvanud janunesid meie sealoleku järgi just niisama palju. Nad tahtsid meile rääkida, kui raske on täita õpetamise missiooni. Õpetajad on kõik ungarlased ja õpilased on kõik eranditult mustlased. Väiksemaid lapsi selline segregatsioon ei paista mõjutavat (kõik ungari lapsed käivad koolis lähedalasuvas linnakeses), aga teismelised on teatud määral frustreeritud ja tõrksad. Üks vanaema rääkis, kuivõrd reaalne selline lõhe on tema elus, isegi pühapäeviti, kui ta kirikus käib.

Timothy :

Eile kutsus Katti meid meie suureks rõõmuks lõunale oma koju ja oma suure pere juurde. Lisaks lihtsale rõõmule, mida pakkus hea lõunasöök, oli ka rahulolutunne, mis tulenes teadmisest, et selline küllakutse on üldse võimalik. Kui me kümme päeva tagasi väljendasime õdedele, et me sooviksime mõnede täiskasvanud külaelanikega koos lõunat süüa, siis vastasid nad, et see pole ilmselt võimalik.

Stephan:

Sobisime kolmekesi suurepäraselt niisuguses väikeses kogukonnas elama. Asi polnud mitte selles, et me oleksime olnud ühesugused, vaid selles, et meie erinevad elu- ja usukogemused, meie kodumaa veidi erinev kultuuritaust ja ka erinevad hääled Taizé lauludes muutsid meie kogemuse rikkamaks, kui oleksin iial osanud oodata. Meie elu ei toiminud alati raskusteta ja mõnikord vaidlesime selle üle, kuidas ja mida teha, aga meie kolme jaoks oli hea teada, et meil oli ühine alus usus, mille põhjal saime koos elada.

Lancaster (Inglismaa) - veebruar/märts 2016

15. veebruarist 15. märtsini elasid Lisa, Camilla ja Elli väikeses ajutises kogukonnas Lancasteris, Lunesdale’i kogukonnas. Nende kogemust võib inglisekeelsena lugeda järgnevast blogist:
lunesdale.community/blog.

Rooma (Itaalia) - veebruar / märts 2016

Paastuajal 2016. aastal, halastuse aastal, elavad Xiaoxia (Hiina), Johanna, (Saksamaa), Franziska (Saksamaa) ja Dominika (Poola) väikeses ajutises kogukonnas koos Canossa õdedega Roomas. Koos mõnede kogukonna vendadega korraldavad nad kaks korda päevas San Giovanni Battista de’Fioretini kirikus palvusi Taizé lauludega. Muudel aegadel on nad abiks Caritase sööklas, jagades toitu nii pagulastele kui ka kodututele ja töötutele.

Calais (Prantsusmaa) - veebruar / märts 2016

Petr ja Tomasz, kaks vabatahtlikku Taizést, on kaks nädalat Calais’s. Siin on nende esimene sõnum, kus nad jagavad uudiseid oma sealse elu ning töö kohta pagulastega "džunglis".

“Me istume pärast teist Calais’s oldud päeva "Maria Skobsova" majas. Marie ja Adam on meie eest suurepäraselt hoolitsenud ja meil oli koos väga tore. Püüame korraldada kodus ühispalvusi, aga keskendume peamiselt Džunglile. Olime abiks niinimetatud Belgia köögis ja jagasime välja 350 lõunasööki.

Teisipäev on väga ärev, kuna laagrile seati väljatõstmise kohta ultimaatum ning pool laagrist lammutati. Seal asub ka "meie" Püha Ingel Miikaeli õigeusu kirik. Kuigi selline ultimaatum on seatud ka mitmeid kordi varem ja midagi pole seni juhtunud, on inimesed mõistetavalt hirmul. Palun palvetage selle eest.

Mõni aeg tagasi rünnati laagri vabatahtlike haagissuvilaid ning mõned neist põletati maha. Õnneks ei olnud kedagi nendes sel hetkel magamas.

Meie jaoks on esimesed muljed väga tugevad. Kõige raskem oli näha laagris lapsi... ja peresid imikutega... kas see on lootuse märk? Ja lapsevanemad olid kurnatud.

Tunneme rõõmu kõikidest võimalustest, mil saame peatud ja kõnelda laagrielanikega erinevatel teemadel. Mõni soovib saada väikest risti, teine vajab mingeid materjale, aga enamasti tahavad inimesed lihtsalt kõnelda oma päevast, sellest, mis hakkab juhtuma teisipäeval jne.

Kui me täna Džunglist lahkusime, peatus üks auto keset teed ja üks hijabi kandev moslemitüdruk ütles meile, et nad jätsid meie jaoks kirikusse kastitäie inglisekeelseid piibleid..."

Porto (Portugal) - jaanuar 2016

Jaanuaris olid Rita (Iirimaa), Cecilia (Itaalia) ja Ina (Saksamaa) väikeses ajutises kogukonnas Bonfirmis, Portos. Siin on mõned muljed.

Miks ma siin olen? Ma ei räägi portugali keelt, keegi ei saa minust aru, kui ma räägin inglise keelt, sest ma "räägin liiga kiiresti ja mul on naljakas aktsent", ma ei oska laulda, mul pole aimugi, mis toimub?! Miks ma siin olen? Siis aga jõudsid mu teadvusse suure selgusega ühe venna sõnad - lihtsalt ole seal, ole koos inimestega ja palveta kolm korda päevas... see on kõik, mida sa tegema pead. Hüva.

Suhtluses on mingi kummaline jõulisus, kui kõneled inimestega, kes ei räägi sinuga sama keelt - see ei tähenda, et me ei saa üksteisest aru. Ilma keeleta, ilma valestimõistmiseta, mida sõnad vahest kaasa toovad, ilma võimaluseta igat hetke sildistada saabub kummaline, kuid kaunis hetk, mil saad lihtsalt olla teise inimese kõrval olemas.

Me tunneme siin end pereliikmena, hoolimata keelebarjäärist. Nagu me oleme kogenud, ei lase portugallased üldiselt keelel saada takistuseks lähedaseks saamisele või hoolitsemisele ning nad võtavad aega, et mistahes muul viisil suhelda. (...)

Bonfirmi kogukond on romaani kultuurile omaselt väga külalislahke, soe, hoolitsev... Oli näha, et Padre Nuno ja tema majas elavad inimesed olid väga õnnelikud meie sealoleku üle ning see väljendus ka paljudes kallistustes ja naeratustes. See avatud, külalislahke, õdus ja lihtne keskkond aitasid meil ka ise olla spontaansed ja see oli meie väikese kogukonna loomise seisukohast väga oluline. Me suudame leida tasakaalu isikliku ruumi - nii füüsilise kui vaimse - ja kogukonna inimestega koosveedetud aja vahel. Elasime väikeses majas Padre Nuno maja kõrval, aga siiski sellest eraldi.

Nelja nädala jooksul olime hommikul abiks kõigega, mida inimesed kantseleis meil palusid teha (mähkisime kujukesi paberisse, tegime ikoonidest pilte...), seejärel veetsime mõned tunnid vanurite päevakeskuses ning osalesime projektis, mille eesmärk oli koguda kokku restoranides üle jäänud toit ning jagada see puuduses olevatele peredele.

Tööl päevakeskuses ei olnud mingit praktilist eesmärki, mis tegi selles väga võimsa ja tõelise "servizio" (teenistuse) - tegelikult ei olnudki neil meie suhtes mingeid ootusi. Ütleksin omalt poolt, et meil olid küll mõned ootused - näiteks teha koos mingeid tegevusi, et neid paremini tundma õppida -, aga me saime peagi aru, et meie osa oli lihtsalt seal olemas olla ja jagada oma aega vanuritega, kes istuvad suure osa oma päevast lihtsalt diivanil. Meil oli kaunis väike palvus "centro de dias" (päevakeskuses) koos vanade inimestega! See oli hetk täis puhast harmooniat ja rahu ja nad palusid meil seda korrata! Olen nii tänulik selle ühise hetke eest!

Toidupanga projekt oli suurepärane ja oli põnev näha, kuidas see toimis. Parim osa sellest olid just inimesed, grupidünaamika, mis toimis nii erineva sotsiaalse taustaga inimeste vahel. Nad töötasid koos väikeste meeskondadena, mis oli igal õhtul erinev ja millel olid kõigil oma erinevad süsteemid ja erinevad isiksused.

Reedel, 29. veebruaril korraldasime ööpalvuse õhtul kella 9st hommikul 9ni. Sinna tuli palju inimesi ja kabel oli mitu tundi rahvast täis. Meil toimus iga tund väike palvus ja ülejäänud sellest ajast oli vaikus ... ma poleks iial arvanud, et seda ütlen, aga see oli suurepärane.

See polnud kõik samas alati kerge, sest me veetsime nii palju aega koos. Ma arvan, et see on normaalne, et tekivad mõned pinged ja valestimõistmised. Suutsime sellega toime tulla, isegi kui meie erinevused mõnikord esile kerkisid ning me pidime koos mõtlema, kuidas neid taas omavahel siduda. (...)

Ühiselu Portos pakkus mõningaid väljakutseid, aga ma arvan, et see on igasuguse ühiselu lahutamatu osa. See on vältimatu, et mõned päevad on raskemad, aga samas kaunid ja rõõmsad ajad kaaluvad need päevad üles.

Isa Nuno kirjutab:

Üks kuu näib olevat lühike aeg - sellest ei piisa tülitsemiseks ja jälle leppimiseks, mõistmiseks, et see on võimalik. Minu maja ja mu kogudus on alati avatud väikestele ajutistele kogukondadele. Ma usun, et linnade evangeliseerimine toimub palve ja töö kaudu, kui selle kõige ainus eesmärk on teenida Jeesust. Ja kui üks väike kogukondlik pere kaldub mõnikord evangeeliumist kõrvale, on väga hea luua "meelega" sellised väikesed kogukonnad, kes elavad põhimõtteliselt evangeeliumi järgi. Need ei asenda peret, kuid lähevad sellest veel kaugemale.

Viimati uuendatud: 10. märts 2016