Inimestevahelise rahu ja lepituse otsimine on Taizé vennaskonna üks tähtsamaid eesmärke ja kutsumusi. Juba kolmkümmend aastat on vennaskond läbi viinud „usalduse palverännakut maa peal“, mis on kokku toonud mitmeid noorte põlvkondi kõikidest maailmajagudest.

Selle palverännaku järjekordsel etapil, mis leiab aset Brüsselis 29. detsembrist 2008 kuni 2. jaanuarini 2009, soovivad 40 000 noort üle terve Euroopa üheskoos taaselustada Euroopa ülesehitamise algusaegade intuitsiooni ja entusiasmi: muuta rahvaste vaheline lepitus tegelikkuseks, ühendades nende vahendid ja igaühele ainuomased anded.

Euroopa ülesehitamise ennenägematu seiklus

Euroopal on õnnestunud saavutada rahuperiood, mida ei ole veel enne nähtud. Seljataha jääv teekond äratab suurt lootust teistes maailma piirkondades. Niivõrd paljude konfliktide järel on rahu muutunud hindamatuks. Kuid sellest hoolimata ei ole see kunagi lõplikult kätte võidetud, vaid iga põlvkonna ehitada.

Mitte ükskõiksusele järele anda

Euroopa institutsioonidele vaadatakse tänapäeval tihtipeale mõistmatuse ja teatud ükskõiksusega. Sellegi poolest on nad hädavajalikud kindlustamaks rahu jätkuvat ülesehitamist sellel mandril. [1] Kuid nad ei tohiks asendada vastutuse võtmist Euroopa ühiskonna igal tasandil. Riigijuhid võivad omalt poolt toetada uut maailmavaadet keeldudes raskete otsuste tunnil osutamast ebaõiglaselt Euroopa institutsioonidele kui patuoinastele...

Solidaarsus ülemaailmsel tasandil

Euroopa ülesehitamine leiab oma täieliku tähenduse vaid näidates üles solidaarsust teiste kontinentide ja kõige vaesemate rahvastega. Need rahvad arenevad niivõrd kiiresti! Käesolev olukord nõuab uusi pingutusi, et osata rakendada Euroopa abipakkuvaid institutsioone ja mehhanisme.

Paljud noored soovivad, et majanduse üleilmastumisele liidetaks solidaarsuse üleilmastumine. Kas ühendatud õitsengu eesmärk ei kutsu mitte üles suurele heldusele rikaste riikide poolt, ühelt poolt läbi arenguriikidesse investeerimise ja teiselt poolt läbi vastutusrikka ja väärika vastuvõtu nendest riikidest tulevatele immigrantidele?

Luues isiklikke suhted üle terve kontinendi on paljud noored omandanud Euroopa-teadlikkuse. See ei tähenda igale rahvale või piirkonnale omaste eripärade hülgamist, vaid pigem annete jagamist, austades mitmekesisust. Sellised algatused, nagu näiteks Euroopa Vabatahtliku Teenistus, aitavad kahtlemata kaasa rahvaste vahelisele üksteise tundmaõppimisele.

Praegune finantskriis

Praegune finantskriis on märk sellest, et majandus ei saa jätkusuutlikult areneda järgimata teatud eetikareegleid. See kriis võib kujuneda positiivseks väljavaateks juhul, kui ta viib meid meie prioriteetide ülevaatamiseni ülemaailmse ühiskonna edendamisel: millist arengut me otsime? Milline areng on meie planeedi piiratud ressursse arvestades võimalik?

Mida keerulisemaks muutuvad maailma majandus- ja finantssüsteemid, seda enam tekib vajadus kooskõlastamise ja regulatsiooni järele, mille eesmärgiks oleks kogu inimpere ühise hüve edendamine. Riigivälised organid, mis paneksid paika põhireeglid kindlustamaks üldisemat õiglust, on nüüdsest peale hädavajalikud. [2]

Kristlaste kaks panust

Evangeelium kutsub üles elu lihtsusele. Ta kutsub usklikke üles kontrollima oma kirgi ja soove selleks, et end piirata: mitte sunduse vaid valiku läbi. [3] Vabalt valitud elu lihtsuses lubab priviligeeritud inimestel vastu panna pealiskaudsuse võidujooksule ja kaasa aidata võitlusele kõige hüljatumate pealesunnitud vaesuse vastu.

Teine kristlaste panus on püüdlus andestamise poole. Püüdlus, mis eeldab keeldumist andmast järgmisele põlvkonnale edasi veel paranemata haavadest põhjustatud vimm: see ei tähenda valulise mineviku unustamist, vaid mälu ravimist andestuse läbi, trotsi põhjustava ahela lõhkumist. Andestuseta ei ole ühiskondadel tulevikku. See võimas ind, mis on Euroopa Liidu aluseks, sündis suuresti sellest veendumusest. [4]

Kõik võivad olla osa maailmast, mida ei tähista mitte umbusk, vaid usaldus. Vahel piisas ajaloos kõigest mõnest inimesest, et kaalukaussi rahu poole kallutada. [5]