Vend Roger 2005
Rahu tulevikSee vend Roger’ kiri Taizést on tõlgitud 55 keelde (nendest 24 Aasia keeled), kiri ilmus Euroopa noortekohtumise ajal Lissabonis. Selle üle arutletakse ja mõtiskletakse 2005. aasta jooksul iganädalastel noortekohtumistel Taizés, mujal Euroopas või teistel mandritel.
«Jumal valmistab meile mitte õnnetuse, vaid rahu tulevikku; Jumal tahab meile anda tulevikku ja lootust.» [1] Me elame ajal, mil paljud küsivad endalt: aga mis on usk? Usk on lihtne Jumala usaldamine, vastupandamatu usalduse voog, kogu elu jooksul lakkamatult uuenev. Üks esimesi Kristuse sõnumeid Evangeeliumis on järgmine: «Õndsad on lihtsad südamelt!» [5] Jah, õnnelik on see, kes läheneb lihtsusele, nii oma südames kui ka oma elus. Ka meie isiklik palve on lihtne. Kas me arvame, et palveks on vaja palju sõnu? [8] Ei. Võib juhtuda, et mõnest saamatust sõnast piisab, et kõik Jumala ette tuua, nii meie hirmud kui ka meie lootused. Kust leida hädavajalik lihtsus, et Evangeeliumi järgi elada? Kristuse sõnum valgustab meid. Ühel päeval ütles ta oma jüngritele: «Laske lapsed minu juurde tulla, sest selliste päralt on taevariik.» [10] Jeesus Kristus ei tulnud maailma kellegi üle kohut mõistma, vaid inimestele osaduse teid avama. Evangeelium kutsub meid avastama seda üllatavat tõsiasja: Jumal ei ole hirmu ega kartuse looja, Jumal saab meid üksnes armastada. [1] Need sõnad on kirjutatud kuus sajandit enne Kristust: vaata Jeremija 29:11 ja 31:17. [2] Sellel aastal, kui Euroopa Liiduga on liitunud kümme uut riiki, on paljud Euroopa noored teadlikud, et nad elavad mandril, mis peale pikaajaliste lõhenemiste ja konfliktide läbielamist otsib ühtsust, et minna edasi rahu teel. Muidugi, jäävad pinged ja ebaõiglus, mõnikord isegi vägivald, mis tekitavad kõhklusi. Oluline on sellel teel mitte peatuda: rahupüüdlused on Euroopa ülesehitamise allikaiks. Aga see ei pakuks meile kõige vähematki huvi, kui selle ainsaks eesmärgiks oleks veel tugevama, veel jõukama mandri loomine, kui Euroopa annaks järele kiusatusele oma piirides endasse tõmbuda. Euroopa muutub täielikult iseendaks alles siis, kui ta avab ennast teistele solidaarsuses vaestemate rahvastega. Tema ülesehitamine saab mõtte, kui seda vaadata vaheetapina kogu inimkonna rahu teenistuses. Seepärast, kuigi meie aastalõpu kohtumine kannab nime «Euroopa kokkutulek», sooviksime me üha enam seda näha kui «ülemaailmset usalduse palverännakut». [3] Vaata Johannese 14:16-18 ja 27. Jumal on olemas sõltumata meie usust või kahtlustest. Kui meis on kahtlusi, ei tähenda see seda, et Jumal oleks meist kaugenenud. [4] Ühel päeval kirjutas Dostojevski oma päevaraamatus: «Ma olen kahtluse ja uskmatuse laps. Millise kohutava kannatuse on läinud ja läheb mulle maksma see usujanu, mis on minu hinges üha tugevam, kui sellele lisanduvad vastupidised argumendid… Minu “Hoosianna” on läbinud kahtluste sulatusahju.» Ometi jätkas Dostojevski: «Pole midagi ilusamat, midagi sügavamat, midagi täiuslikumat Kristusest; ei ole ega saa kunagi olema.» Kui see Jumala inimene võib endas aimata mitte-usklikku üheskoos usklikuga, pole tema kirglik armastus Kristuse vastu sellest sugugi vaidlustatud. [5] Matteuse 5:3. [6] Isegi kui meie usaldus muutub hapraks, ei toetu me ainuüksi iseenda usule, vaid kõigi nende usaldusele, kes olid enne meid ja kes meid ümbritsevad. [7] ÜRO Maailma Toiduprogramm avaldas hiljuti maailma näljakaardi. Vaatamata viimaste aastate edasiminekule kannatab 840 miljonit inimest maailmas nälja käes, nendest 180 miljonit on vähem kui viieaastased lapsed. [8] Vaata Matteuse 6:7-8. [9] Seda Jumala hoolde usaldamise teed võivad toetada üha uuesti korratavad lihtsad laulud, nagu näiteks see siin: «Vaid Jumalas võib leida rahu mu hing.» Kui me oleme tööl, kui me puhkame, jätkub see laul meie südames. [10] Matteuse 19:14. [11] Üheksa-aastane poiss, kes ühel nädalal käis meie juures palvetamas, ütles mulle ühel päeval: «Minu isa jättis meid maha. Ma ei näe teda enam kunagi, aga ma armastan teda ikka ja õhtul ma palvetan tema eest.» [12] Vaata 1.Peetruse 3:18; Roomlastele 1:4 ja 1.Timoteosele 3:16. [13] Seda osadust kutsutakse Kirikuks. Jumala südames on Kirik üks, seda ei saa osadeks jagada. [14] Mida enam me läheneme Evangeeliumile, seda enam me läheneme üksteisele. Ja lõhestavad eraldumised kaugenevad. [15] Kristus kutsub meid viivitamatule lepitusele. Me ei tohi unustada tema sõnu püha Matteuse Evangeeliumis: «Kui sa nüüd oma ohvrianni altarile tood ja sulle tuleb meelde, et sinu vennal on midagi sinu vastu, siis mine ja lepi esmalt ära oma vennaga» (Mt. 5:26). «Esmalt mine,» ütleb ta, mitte: «Mine pärast». [16] Damaskuses, selles proovile pandud Kaug-Idas elab Antiookia õigeusu patriarh Ignatius IV. Ta väljendab ennast haaravate sõnadega: «Oikumeeniline liikumine on taandumas. Mis on järele jäänud algatatud prohvetlikest sündmustest, mille kehastajateks olid teiste seas sellised isiksused nagu paavst Johannes XXIII ja patriarh Athénagoras? Meie lahknemised muudavad Kristust tundmatuseni, see on vastuolus tema tahtega näha meid ühtsena: “nii, et maailm usuks”. Meil on viivitamatu vajadus prohvetlike algatuste järele, et tuua oikumeeniline liikumine välja keerdkäikudest, kuhu, ma kardan, see on takerdunud. Meil on möödapääsmatu vajadus prohvetite ja pühakute järele, et lõpuks aidata meie kirikutel pöörduda vastastikusele andestusele.» [17] Oma külaskäigu ajal Taizésse 5. oktoobril 1986 rõhutas paavst Johannes Paulus II osaduse tee tähtsust, öeldes meie kogukonnale: «Tahtes ise olla “kogukonna võrdpildiks” aitate te kõiki, keda te kohtate, olla ustavad oma kiriklikule kuuluvusele, mis on nende hariduse ja teadliku valiku vili, samas aitate te neil siseneda üha sügavamale osaduse müsteeriumi, milleks on Kirik Jumala plaani kohaselt.» |