Strasbourgi kokkutulek

Vend Aloisi mõtisklused

Igal kokkutuleku õhtul pärast palvust kõneles Vend Alois osalejatele. Nende mõtiskluste tekstid on sellel leheküljel.

Vend Alois, Strasbourg, laupäeva õhtu, 28. detsember 2013

Me oleme tulnud Strasbourgi rahu ja usalduse palveränduritena – siia linna, sellesse Euroopa piirkonda, mis on tänapäeval lepituse sümboliks pärast 20.sajandi kohutavaid sõdu.

Me tahaksime tänada kõiki neid, kes on meid siin vastu võtnud. Milline imeline külalislahkus! Kui te täna õhtul majutuspaikadesse lähete, öelge seda nendele peredele, kes teid võõrustavad. See, et perekonnad mõlemal pool piiri võtavad vastu kokkutulekule tulnud noori võõramaalasi, on lootuse märk.

Me oleme just kuulnud evangeeliumist, kuidas Jeesus palus Leevil endale järgneda. See lugu peaks olema meile väljakutseks. Leevi otsustas Jeesust järgida ilma igasuguste kõhklusteta. Seejärel valmistas ta suure pidusöögi, kuhu olid kutsutud väga erinevad inimesed.

Me sooviksime siin neil päevil avastada enda jaoks võrdpildi sellest pidusöögist Leevi majas. Olles asunud teele Jeesuse järgijatena, mõistame me, et selles pidusöögilauas on kohta kõigile ning seega igaühele meist. Mitte seepärast, et me oleme seda kutset väärt, vaid seepärast, et ta meid armastab. Jeesus annab isegi aukoha neile, kes tunduvad olevad Jumalast kaugel või kes tunnevad, et on Jumalast kaugel.

Jeesus pakub oma sõprust kõikidele. Ja seda sõprust, mida Jeesus meile näitab, võime rakendada ka isekeskis. Need, kes armastavad Kristust, moodustavad üle maailma tema jälgedes suure sõpruse kogukonna.

Sõpruse kogukonna loomine ja tugevdamine – kas pole see mitte panus, mida kristlased saavad anda meie ühiskonna tuleviku heaks? Meie maailm seisab silmitsi nii paljude väljakutsetega: töötus, majanduslik ebakindlus, lõhe rikaste ja vaeste vahel kõikides riikides ja rahvaste vahel ning selle kõigega seotult ka keskkonna hävimine. Paljud noored püüdlevad teistsuguste majanduslike ühenduste poole.

Kas on võimalik leida vastuseid nendele väljakutsetele ilma esmalt sõprussidemeid loomata? Kristus kutsub meid Püha Vaimu kaudu jätma selja taha rivaalitsemise, mis toob esile vastasseisu ja ebaõigluse, ning hakkama sõpruse loojateks, rahutegijateks.

Kristus kutsub meid oma sõprust avardama. Me saame teha seda väga lihtsalt, nagu Jeesus tegi, jagades koos lõunat, külastades üksteist ning ennekõike levitades andestust ja usaldust enese ümber. Me võime olla kogu oma elu usalduse palverändurid.

Homme hommikul arutlete te üheskoos. Teil on kokkutuleku voldikus neli ettepanekut aastaks 2014. Need aitavad teid neil päevil siin ning hiljem erinevatesse riikidesse kodudesse naastes otsida nähtavat ühtsust ja sõprust kõigi nende vahel, kes armastavad Kristust – ehk teisisõnu nende vahel, kes usaldavad Kristust ning kes tahavad olla kogu maailmas sõpruse tunnistajateks.


Vend Alois, Strasbourg, pühapäeva õhtu, 29.detsember 2013

Täna te küsisite endilt, kuidas luua sõprussidemeid. Aga me tahaksime minna veelgi edasi – minna selle sõpruse allikate juurde. Need päevad on meile võimaluseks süvendada oma usku.

Loetud evangeeliumitekstis nimetab Kristus meid oma sõpradeks. See tähendab, et meile pakutakse alati Jumala armastust. Tema armastus on kõikide muude armastuste allikas, kogu sõpruse allikas. Meie usk sellesse Jumala armastusse ei saa jääda ähmaseks tundeks, millega me rahuldume. Meie usk peab saama täisealiseks.

Oma püüdlustes mõista Jumala armastust tekib meil mõnikord kiusatus alla anda, sest me tunneme, et see käib kaugelt üle meie peade, või et kogu meie jõud on keskendatud meie endi olemasolu konkreetse pisiasjade korrastamisele.

Usk ei ole süsteem, mis annab kõigele seletuse. Jumal ei tegutse lihtsalt selleks, et meie ootusi täita – ei meie eludes ega ka maailmas. Nii et igaühes meis võib kahtlus olla kõrvuti usuga. Võib-olla muutume me aja jooksul tundlikumaks selle suhtes, et Jumal on mõistetamatu. Ärgu see meid hirmutagu!

Selle asemel võib see meid juhtida kaevuma sügavamale, et leida Jumala usaldamise allikat. Kannatuste ja ebaõnnestumiste kogemine võib tugevdada meie usaldust Jumala armastusse, mis on üle kõige ja mis on meie kontrolli alt väljaspool.

Kuidas võime me leida seda usaldust? Siin on meile toeks kaks erinevat lähenemist. Esimene on olla vaikselt Jumala ees. Loomulikult võime me laste kombel väljendada Jumalale oma soove palves. Aga me võime minna sellest veel kaugemale! Palve ei tähenda ainult ühe või teise asja palumist, aga ka enese avamist Jumalale oma südame vaikuses ja sellega enese andmist tema armastava pilgu alla.

Kui Kristus nimetab meid sõpradeks, siis seetõttu, et Jumal ootab meie armastust. Jah, ma olen habras ja ebatäiuslik, aga Jumal igatseb armastust, mida ma väljendan temale oma kehvas palves.

Teine lähenemine on vaadata Kristuse poole, kuulata teda. Kuigi ta oli Jumala Poeg, koges ka Jeesus Jumala vaikust. Oma surma ja ülestõusmisega võttis ta enese peale kogu meie elu traagika – meie ebaõnnestumised, meie vead, meie vägivalla.

Isegi kõige pimedamal ööl uskus Jeesus Jumala armastust. Nii võib ta meidki juhatada, mitte meid pimedusest säästes, vaid nõnda, et läheb sellest pimedusest läbi koos meiega, kinnitades meile Püha Vaimu nähtamatut ligiolu.

Ja Jumala armastus täidab meie elud sedavõrd, et saame seda ka teistele edasi anda. Vaadakem tõsiselt neid Kristuse sõnu, mille üle te homme hommikul arutlete: „Armastage üksteist.” Ja ka neid teisi sõnu: „Armastage oma vaenlasi.” Milline väljakutse! Aga ka milline vägi selles on!

Võtkem vastu Jumala armastus ning lubagem sellel muuta oma elusid! Kui te armastate üksteist, ütleb Jeesus, siis sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid.

Eile õhtul ütlesin ma, et Kristus kutsub meid oma sõprust avardama ka meie ümber olevatele inimestele. Oma viimase palverännaku ajal, mille ma tegin koos mõne vennaga Aasiasse, kohtusime me kristlasi, eriti noori, kes püüdsid olla just sellise sõpruse kinnituseks.

Enamikes Aasia maades on kristlased vähemuses. Aga paljud neist on rahu ja vabaduse haputaignaks olukordades, kuhu nad on pandud. Ma nägin seda Myanmaris, Indias, Hiinas. Need kristlased kannavad julgustuse sõnumit, mida ma tahan teilegi edasi anda.

Koreas nägin ma kannatusi, mida oli põhjustanud riigi lõhenemine kaheks. Lepituse sammude astumine nõuab julgust ning üha enamatel inimestel on selleks julgust. Põhja Koreas võisime jagada vaid vaikust nendega, kes ootasid, et asjad muutuksid. Palvetagem selle riigi rahva eest!


Vend Alois, Strasbourg, esmaspäeva õhtu, 30.detsember 2013

(palvuse alguses): Oikumeeniline avatus on Alsace’is ja Ortenaus pikk traditsioon. Me täname katoliku, õigeusu ja protestantlikke piiskoppe, pastoreid, preestreid ja jutlustajaid paljude oikumeeniliste initsiatiivide eest Strasbourgi kokkutuleku ettevalmistamise ajal. Tänan teid, peapiiskop Grallet, protestantlik piiskop Fischer, õigeusu preester Isa Vasile Iorgulescu, president Collange ja peapiiskop Zollitsch, kes nüüd kõnelevad meiega viiel häälel.

(palvuse lõpus): Saabuval aastal küsime me endilt: mida me peame tegema, et kirikus oleks veelgi enam osadust? Nii paljud inimesed, kes kannatavad igapäevaelu stressi all, otsivad vaimset kinnitust, janunevad sisemise rahu järele. Mida saame teha meie, et kiriku tegevuse kaudu võiksid esile tulla evangeeliumi allikad, millest inimesed saaksid oma janu kustutada?

Meile meeldiks väga, kui kirik muutuks just selliseks – niisuguseks nagu Vend Roger kirjeldas: „Kui kirik väsimatult kuulab, tervendab ja lepitab, muutub ta selliseks, milline on ta oma kõige kirkamatel hetkedel: armastuse, halastuse, lohutuse ja Ülestõusnud Kristuse selge peegelduse osaduseks. Olles mitte kunagi eemalolev ja kaitsepositsioonil ning olles vabastatud kogu oma karmusest, võib kirik kiirata alandlikku usukindlust otse meie südametesse.”

Kas poleks meil aeg teha edasisi konkreetseid samme lahutatud kristlaste lepitamiseks, et kirik muutuks üha enam just niisuguseks külalislahkeks osaduse paigaks? Lepitatud kristlaste kaudu võib evangeeliumi hääl kõlada märksa selgemalt, maailmas, mis vajab usaldust õigluse ja rahu tuleviku ettevalmistamiseks.

Hetkel on meil oht peatuda pelga sallivuse juures. Aga Kristus tahab meid liita üheks ihuks.

Nõnda tahaksin ma leida õigeid sõnu, et küsida erinevate kirikute kristlastelt: kas pole juba aeg võtta julgus kokku ja tulla kokku ühe ja sama katuse alla, ootamata, kuni kõik teoloogilised sõnastused on täielikult kooskõlastatud?

Kas pole võimalik väljendada oma ühtsust Kristuses (kes pole jagatud), teades, et allesjäävad erinevused usu väljendamises ei lahuta meid? Mõned erinevused jäävad alati – mõned on heaks arutluse teemaks, teised võivad meid isegi rikastada.

Tehkem teistest konfessioonidest pärit kristlastega kõike võimalikku koos, kuid ärgem tehkem midagi teistega arvestamata.

Et seda lihtsamaks teha, on meie käsutuses kaks teed. Esimene – pöörata end koos elava Jumala poole lihtsas palves. Teine – tulla kokku ja teenida koos kõige vaesemaid. Vaid siis saame me tõeliselt evangeeliumi koos kuulutada!

Kui me tuleme kokku sama katuse alla, siis ei peaks me kartma, et evangeeliumi tõde lahjeneb. Me võime usaldada Püha Vaimu. Me ei peaks tulema kokku, et olla tugevamad, vaid et olla ustavad Kristusele, kes on südamelt tasane ja alandlik. Temalt me kuuleme, et tõde muutub kuuldavaks alandlikkuse kaudu.

Kas paavst Franciscus ei näita meile mitte teed edasi, andes mõista, et meie kõikide jaoks on prioriteediks Jumala halastuse kuulutamine oma elude kaudu? Ärgem laskem käest seda õnnelikku hetke, mis näitab end meile, et väljendada nähtavat osadust nendega, kes armastavad Kristust.

Leida viise Kristuse osaduse nähtavamaks muutmiseks on homse arutluse teema ning teie küsige endalt Jeesuse sõnade kohta: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.”

Otsida, kuidas muuta see osadus nähtavamaks ning suuta seeläbi paremini luua inimeste vahel uut solidaarsust, on ka meie usalduse palverännaku eesmärk saabuval aastal. Kuidas see jätkub?

Kui 2013 muutis meid tähelepanelikuks Aasia noorte suhtes, siis 2014 võimaldab meil kuulata Ameerika noori. Meie palverännaku erinevad etapid toimuvad aprillis-mais Texases ja Mehhikos ning oktoobris Kariibi mere saartel, kus toimuvad kogunemised Dominikaani Vabariigis, Haitis, Puerto Ricos ja Kuubal.

Järgmine Euroopa kokkutulek toimub 29.detsember 2014 – 2.jaanuar 2015.


Vend Alois, Strasbourg, teisipäeva õhtu, 31.detsember 2013

Eile ütlesin ma teile seda, et kui me otsime lepitust kristlaste vahel, siis mitte selleks, et muutuda tugevamaks. Kuid mitte ka selleks, et tagasi tõmbuda. Ei, me otsime kristlaste vahelist lepitust selleks, et olla evangeeliumi märgiks ja seega olla ka suurenenud läheduse haputaignaks inimeste ja rahvaste vahel.

Nähtav osadus nende vahel, kes armastavad Kristust, kes usaldavad Kristust, saab võimalikuks vaid siis, kui me seame andestuse ja lepituse oma elu keskmesse. Sama kehtib ka siis, kui tahame luua rahu inimeste vahel kogu maailmas – ka seal on andestus ja lepitus põhilisteks väärtusteks.

Inimeste seas jätavad ajaloo haavad sügavad armid ning mõjutavad inimeste südametunnistust ja meelsust mitmete põlvkondade vältel. Aga alandused, mille all me kannatame, ei pea viima vägivallani. Neid saab tervendada – mitte teiste üle võitu saavutades, vaid siis, kui teeme südames ruumi teiste väärikuse austamisele.

Lõuna-Aafrika hiljutine ajalugu on meile heaks näiteks sellest. Kuigi teekond suurema õigluseni on ikka veel pikk, muutis Nelson Mandela andestusega võimalikuks selle maa ajaloo kohutavate haavade paranemise.

Ja siin Strasbourgis võime me meenutada, et eelmisel sajandil pärast veriseid sõdu suutsid vaid mõned inimesed juhtida Prantsusmaa ja Saksamaa ning seejärel kogu Euroopa andestuse ja lepituse teele.

Oma kokkutulekuga siin Strasbourgis – linnas, mis sümboliseerib lepitust Euroopas – tahame me väljendada tänulikkust nendele rahutegijatele, kuigi see tänu ei saa kunagi olla piisavalt suur.

Ilma andestuseta ei ole tulevikku ei üksikute inimeste eludel ega ka riikide vahelistel suhetel. Mõnikord tundub andestus võimatu. Aga see hetkeline võimatus ei peaks tähendama kindlat keeldumist. Hoida ja võimaluse korral ka väljendada soovi andestada on juba esimene samm tervenemise suunas.

Selleks et täita oma osa, on tänapäeva noortel kõikide sündmuste puhul võimalus – võimalus loobuda järgmisele põlvkonnale vimma ja kibeduse edastamisest, mis on seotud ajaloo haavadega, mis teevad mõnikord endiselt haiget. See ei tähenda valusa mineviku unustamist, vaid selle ahela katkestamist, mis põlistab vimma, ning selle kaudu järk-järgult mälestuste ravimist andestuse kaudu.

Kristlastena peaksime me esimesena väljendama lepitust, isegi kui olukord tundub inimlikus mõttes lootusetu. Kristus tuli selleks, et kõik andeks anda. Võttes enese peale inimeste vägivalla, vabastas ta meid sellest. Ja ta tõotab meile, et me leiame rõõmu, kui järgime teda sellel andestuse teel.

Me peaksime saama ka teadlikumaks sellest, et lepituse vaim kätkeb endas jagamist, maailma rikkuste õiglasemat jagamist. Me oleme koos ette võtnud tee, mis viib meid sügavama solidaarsuse väljendamiseni inimeste seas. Me püüame sõnastada need uued solidaarsuse vormid Taizés aastal 2015.

On väga tähtis, et Euroopa noored ei rahulduks vaid lepitatud Euroopaga, vaid ehitaksid üles Euroopa, mis on avatud ja solidaarne – kus solidaarsus valitseks kõikide Euroopa riikide vahel, aga ka teiste kontinentide vahel, ja kõige vaesemate inimestega.

Igaüks võib saada osa tsivilisatsioonist, mis ei põhine usaldamatusel, vaid usaldusel. Ajaloo vältel on mõnikord piisanud vaid vähestest inimestest, et tasakaal rahu poole viia. Kui me pöördume oma erinevates riikides kodudesse tagasi, olgem siis Kristuse ja evangeeliumi pärast nende rahu ja usalduse palverändurite hulgas.

Printed from: https://www.taize.fr/et_article16182.html - 30 January 2023
Copyright © 2023 - Ateliers et Presses de Taizé, Taizé Community, 71250 France