Kolmapäev, 17.august 2005. Paavst kõneles Castelgandolfos oma üldaudientsi lõpus Vend Roger’ surmast
Me oleme samal ajal rääkinud kurbusest ja rõõmust. Tegelikult sain ma täna hommikul väga kurvad, traagilised uudised.
Eilse õhtupalvuse ajal pussitas ja tappis üks tõenäoliselt vaimuhaige naine meie armastatud Vend Roger Schutzi, Taizé Vennaskonna rajaja.
Need uudised puudutasid mind seda enam, et just eile sain ma Vend Roger’lt väga liigutava ja südamliku kirja. Ta kirjutas mulle, et soovib kogu südamest mulle öelda, et „me oleme osaduses Teiega ja nendega, kes on kogunenud Kölni."
Seejärel kirjutas ta, et oma terviseseisundi tõttu ei saa ta kahjuks isiklikult Kölni tulla, ent ta on koos oma vendadega vaimus kohal.
Lõpuks kirjutas ta oma kirjas, et ta loodab tulla nii ruttu kui võimalik Rooma, et minuga kohtuda ning öelda mulle, et „meie Vennaskond Taizés tahab minna edasi osaduses Püha Isaga." Seejärel kirjutas ta oma käega: „Püha Isa, ma kinnitan Teile, et tunnen Teiega kogu südamest osadust. Taizé Vend Roger."
Sel kurbuse hetkel me võime vaid Jumala ustava teenri hinge Issanda headusse usaldada. Me teame, et kurbusest sünnib rõõm, nagu me just kuulsime psalmist.
Vend Roger on igavese headuse ja armastuse kätes, ta on saanud igavese rõõmu osaliseks. Ta kutsub ja innustab meid olema Jumala viinamäe ustavad töötajad, seda isegi kurbades olukordades, olles kindel, et Issand annab meile oma rõõmu.
Reede, 19.august 2005. Pöördudes erinevate kohalolevate kristlike konfessioonide esindajate poole, ütles Benedictus XVI Saksmaal Kölnis toimunud Ülemaailmsete Noortepäevade ajal:
...Selles kontekstis sooviksin ma ka meenutada suurt ühtsuse teerajajat, Vend Roger Schutzi, kes võeti elust nii traagilisel viisil. Olin teda isiklikult pikka aega tundnud ja meie vahel oli südamlik sõprus.
Ta külastas mind sageli ja nagu ma juba Roomas tema tapmise päeval ütlesin, sain ma temalt kirja, mis liigutas mu südant, sest selles väljendas ta oma tugevat poolehoidu minu valitud tee suhtes ning teatas mulle, et soovib tulla mind vaatama. Nüüd külastab ta meid ning kõneleb meiega kõrgelt. Ma arvan, et peaksime teda kuulama, oma sisimas peaksime me kuulama tema vaimus elatud oikumeeniat ja lubama endid tema eeskujust juhtida sisemise ja vaimse oikumeenia poole.