Vend Alois 2020

Alati liikumises, ei kunagi välja juuritud

“Ettepanekud 2020”

PDF formaat:

PDF - 400.4 ko


Septembris toimus uus „maapealse usalduse palverännaku“ etapp Kaplinnas. Lõuna-Aafrika Vabariik on suursugune ja kaunis riik; 25 aastat tagasi näitas ta maailmale, kuivõrd suur vägi võib olla apartheidi vastasel protestil ning vägivallatuil muudatustel, olgugi et tänapäevalgi armistavad seda riiki sügavad lõhed erinevate etniliste rühmituste vahel.

Selles kontekstis on tõsiasjal, et 1000 peret avasid kokkutulekul osalejatele oma uksed, märgiline tähendus. Need noored soovisid kohtuda kristlastega, kelle etniline või koguduslik kuuluvus on nende omast erinev. Soovin, et meiegi leiaksime nende eeskujul julgust astuda samme üksteise suunas ning olla üksteise vastu külalislahked, ükskõik, kus me ka ei elaks!

Asugem teele! See on meie tänane kutse. Ärgem laskem julgusetusel end heidutada, vaid pangem tähele neid paljusid märke, mis viitavad uuele elule – neid tuleviku tunnustähti, mis on kõikjal meie ümber. Olgem tähelepanelikud uute algatuste suhtes, isegi kui need pole alati rangelt määratletud ja on sageli pigem visandlikud – me leiame lahendusi ikkagi just edasi püüeldes.

Wrocławi Euroopa kokkutuleku puhul olen ma valinud „Ettepanekud 2020“ pealkirjaks fraasi, mis on saanud inspiratsiooni ühe Poola naise, Urszula Ledochowska, elust. Ta oli pühak Kristuse tunnistajate seas ning Euroopa kodanik, kes oli oma ajast ees! Tema elu kohta on keegi öelnud: „Alati liikumises, kuid ei kunagi välja juuritud.“

Me oleme Wrocławis juba olnud – kolmkümmend aastat tagasi, 1989. a. detsembris toimus Poolas esimene Euroopa kokkutulek, mis korraldati „raudsest eesriidest“ ida pool. Berliini müüri langemisega täitis inimeste südameid entusiasm vastleitud vabaduse suhtes. Sellest ajast peale on maailm muutunud: olen kindel, et noorem põlvkond avab ka meie ajastu jaoks uusi vabaduse ja õigluse radu.

Me oleme elus ja usus palverändurid, mõnikord isegi maa peal võõrad. Soovin, et me ei unustaks ei rasketel ega rõõmsatel aegadel, et Jumal on ustav ning kutsub meid oma pühendumisele kindlaks jääma; Jumal valmistab juba praegu ette rahu tulevikku.

Vend Alois
Selgitades tõde
2019. a. läbis Taizé Vennaskond raske teekonna, selgitades välja tõde, mis puudutas vendadega seotud seksuaalse rünnaku süüdistusi. Et jätkata usalduse rajal, soovime tuua kõik päevavalgele ning julgustame inimesi sel teemal kõnelema. Rohkem infot selle kohta saab aadressilt www.taize.fr/protection [http://www.taize.fr/protection]

1. Alati liikumises… valmis taas teele asuma

Ja Issand ütles Aabramile: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!“ (1. Moosese 12:1)

Usu kaudu vastame me kutsele asuda teele, pidades meeles, et alati on võimalus uuesti alustada, mingu siis asjad hästi või seisku me silmitsi esmapilgul ületamatute takistustega.

Piibli esimestes peatükkides kohtume me mehega, Aabrahamiga, kellel palutakse kõik maha jätta ning asuda teele, ilma et ta oleks teadnudki, kuhu. Tema ja ta naine Saara said teelisteks, palveränduriteks, keda innustas usaldus, et Jumal ise näitab neile teed.

Kui Aabraham ja Saara jõudsid maale, mille Jumal neile oli andnud, jäid nad ööbima telki, otsekui oleksid nad alati endiselt teel. Aga lõpuks said nende katsumustest õnnistused: Aabraham ja Saara avastasid midagi, milleni nad koju jäädes poleks ealeski jõudnud.

Piiblit iseloomustabki niisugune dünaamika: teele asumine ning suundumine Jumala poolt ettevalmistatud tuleviku poole. Tee võib olla täis püüniseid – näiteks kui Jumala rahvas lahkub Egiptusest, ekslevad nad nelikümmend aastat.

Ja Jumalast endast saab palverändur, kes juhib oma rahvast ning käib koos nendega: „Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed!” (1. Moosese 28:15)

Juhatades oma rahvast läbi kõrbe, õpetab Jumal neid kuulama oma häält ja avab nende ees ootamatud võimalused.

  • Lugege üksi või üheskoos piiblilugusid, kus Jumal kutsub meid teele asuma: 1. Moosese 28:10‐15; 4. Moosese 13:17‐22; Psalm 126; Jesaja 43:1‐2; Matteuse 2:13‐23; Luuka 10:1‐9; Apostlite teod 11:19‐26.

2. Alati liikumises… ja täielikult olemas inimeste jaoks enda ümber

Ja kui Jeesus astus paadist välja ja nägi suurt rahvahulka, hakkas tal neist hale, sest nad olid nagu lambad, kellel ei ole karjast. (Markuse 6:34)

Jeesus esitleb end kui palverändurit, kellel „ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna“ (Matteuse 8:20). Ta asub teele, et kuulutada head sõnumit: Jumal on ligi; Jumal tegutseb, et maailma muuta. Ja Jumal kutsub omakorda meid osalema selles inimkonna uuendamise projektis.

Oma eluga näitas Jeesus meile, kust alustada: olla tähelepanelik kõige alamate ja haavatavamate suhtes. Jeesus suutis olla ümbritsevate inimeste suhtes nii hooliv, sest ta seadis Jumala oma pidepunktiks. Ta lasi end igal oma elu hetkel Pühal Vaimul juhtida.

Tulles maailma võttis Kristus meie inimliku olemuse täielikult omaks. Ristisurma läbi kannatas ta lõpuni ning näitas oma täielikku usaldust Jumala ja meie vastu. Ülestõusmise kaudu sai Kristusest uue alguse tunnistaja – selle alguse kingib Jumal oma armastuses kogu inimkonnale.

Kogu selle määratu vägivalla ja häbistamisega vastamisi seistes tunnevad paljud inimesed end kui võõrad maa peal. Kristust järgides usaldavad inimesed Jumalat, mis ei luba neil vajuda hoolimatuse sohu, vaid aitab neil reaalsusega toime tulla, olla pühendunud ning teistega solidaarne.

Teisel sajandil ütles tundmatu autori kiri kristlaste kohta: „Nad elavad küll oma kodumaal, aga pigem kui võõrad. Iga võõras maa on neile kodumaaks ja iga sünnimaa on neile otsekui võõras maa.“ (Kiri Diognetusele)

  • Otsigem kindlat ülesannet ja pühendumist, mis väljendaks meie elus Kristuse tähelepanelikkust kõige vaesemate suhtes.
  • Kogunegem koos kohalike kogudustega regulaarselt palveks, mille keskmeks oleks Kristuse rist ja ülestõusmine.

3. Alati liikumises… üheskoos pagendatutega

Kui teie maal su juures asub võõras, siis ärge rõhuge teda! Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal! (3. Moosese 19:33-34)

Kogu maailmas on naised, mehed ja lapsed sunnitud lahkuma oma kodumaalt ning leidma omale mujal tulevikku. Nende motiivid on tugevamad kui barjäärid, mis nende ette kerkivad.

Me kõik tahame, et meie kultuuri eripära säiliks, aga kas pole külalislahkus üks kauneimaid inimlikke ande? Muidugi tekitab võõraste saabumine keerukaid küsimusi. Migrantide sisserännet peab läbimõeldult korraldama, ent kuigi see võib kaasa tuua raskusi, võib see olla ka meile avanevaks võimaluseks.

Võib ka juhtuda, et isegi mitmeid põlvkondi ühes linnas, ühes naabruskonnas, ühes külas elades võivad inimesed ikkagi üksteisele võõraks jääda. Ja sügavad arusaamatused võivad tekkida ka nende keskel, kes on sama kultuuritaustaga. Nii et kas me ei võiks proovida astuda samme nende suunas, kellel ei ole samu eelistusi ja veendumusi kui meil?

Minnes kaasinimestele vastu, olgu nad siis kaugelt tulnud või elanud tundmatuna meie keskel, saame me kahtlemata paremini aru, et nad mõtlevadki meist erinevalt.

  • Ärgem rahuldugem abstraktse teabe või statistikaga, vaid võtkem aega, et õppida tundma sisserändaja või mujalt tulnud perekonna olukorda, võtkem aega, et neid kuulata ja mõista nende lugusid.
  • Maailmas on noori, kes hoolimata materiaalsest küllusest ei kuulu justkui kuhugi. Peresidemed on katkenud ning selle tulemuseks võib olla suur ja sageli nähtamatu üksildus. Proovigem siis olla ka nende suhtes tähelepanelik, kõndida nende inimeste kõrval, kes kannatavad sisemise pagendatuse all.

4. Alati liikumises… osana kogu loodust

Issanda puud saavad toidust küllalt, Liibanoni seedrid, mis ta on istutanud, kus linnud pesitsevad; toonekurgedel on majad küpresside otsas. (...)Kui palju on sinu töid, Issand! Sa oled nad kõik teinud targasti. Maa on täis sinu looduid. (Psalm 104)

Seistes silmitsi meie imelist planeeti ohustavate jõududega, tunnevad paljud noored ja vanad end võimetuna ja kaotavad julguse. Ja saabuvatel aegadel sunnivad kliimakatastroofid üha enam inimesi oma kodudest lahkuma.

Ent siiski kutsub usk meid fatalismile ja ängistusele vastu seisma. Ja piibli algusest võime lugeda: „Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma“ (1. Moosese 2:15). Selle poeetilise loo kaudu rõhutab piibel, et meil on Jumala loodu seas eriline vastutus – hoolitseda Maa eest ja seda kaitsta. Kui me endale taas teadvustame, et me oleme lahutamatu osa Loodust, muudab see meie elu inimlikumaks.

Meie maailm on hinnaline kingitus Loojalt, mille võime tänu ja rõõmuga vastu võtta. Maa on meie ühine kodu ja Jumal on palunud meil selle järele valvata, et kogu loodul ning ka tulevastel põlvkondadel oleks siin hea elada.

Me näeme, kuidas kliimakriisiga seoses kerkib esile terve hulk erinevaid algatusi. Need mõjutavad meie kollektiivset teadvust üha enam. Üksikisiku tegudest muidugi ei piisa. Aga ometi on see muutuste toimumiseks asendamatu tingimus.

  • Kõiki on kutsutud tegutsema oma tasemel – vaatama üle oma eluviisid, lihtsustama seda, mida saame, pöörama tähelepanu loodu ilule.
  • Kui vaadata asju Loodust hoolimise perspektiivist, on erinevatel kristlikel konfessioonidel võimalik leida justnimelt seal ühisosa. Kas pole nii, et just see tungiv vajadus muudatuste järgi on meile kutseks osaleda oikumeenilistes ettevõtmistes? Mõned sellised juba toimivad: üks neist on „roheliste kirikute“ võrgustik, millega Taizé ühines 2019. a. suvel (vt www.taize.fr/eco [http://www.taize.fr/eco]).

5. Alati liikumises… alati sisemiselt kinnitatud

Jeesus ütles: Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle! (Matteuse 6:6)

Me peame otsekui „võõrad ja majalised maa peal“ (Heebrealaste 11:13) leidma paiga, kuhu sisemiselt kinnituda, et me võiksime jääda iseendaks. Kas ei võiks selline kinnitumine toimuda justnimelt palves, sõpruse kahekõnes Kristusega?

Tõsi on see, et meie usaldus Kristuse vastu võib olla habras. Aga kas ei võiks me leida just kirikus kogukonna, kus võime üksteise peale loota, kõnelda üksteisele oma kahtlustest ja küsimustest ning toetada üksteist oma otsingutes?

Pidev tagasipöördumine Jumala osaduse juurde annab meile suure vabaduse. Oma armastuses tahab Jumal tuua meid välja meie isiklikest ja ühiskondlikest iketest, aidates meil lasta lahti sellest, mis meie samme takistab.

Kuidas saaksime olla alati liikumises, ilma et meid sealjuures välja juuritaks? Kas ei võiks selle allikaks olla kasvav veendumus, et Jumala Riik ongi juba meie sees ja meie ümber tärkamas?

Jah, on üks paik, kus meie süda võib rahu leida. See on omamoodi sisemine raskuskese, kus Jeesus meile ütleb: „...te leiate hingamise oma hingedele“ (Matteuse 11:29).

Ja Püha Vaim, headuse hingus, juhib meid alati, ka meie pimeduses...


 [1]

[1Foto: Cédric Nisi

Printed from: https://www.taize.fr/et_article27111.html - 27 November 2021
Copyright © 2021 - Ateliers et Presses de Taizé, Taizé Community, 71250 France