eesti

TAIZÉ

Halastuse ikoon

 
Terve 2015. aasta jooksul tähistab Taizé Vennaskond oma rajamise 75. aastapäeva ning kutsub inimesi mälestama selle rajajat, Vend Roger’d, 100 aastat pärast tema sündi ning 10 aastat pärast tema igavikku lahkumist. Eriliselt selleks aastaks on mõtisklusteks ja aruteludeks välja pakutud teema "Uue solidaarsuse suunas" ning vennaskond otsustas maalida sel puhul ikooni, mis kõneleb halastaja samaarlase loo. Luuka evangeeliumi 10. peatüki tekst annab piiblis selge näite praktikasse rakendatud solidaarsusest. Selle ikooni tegi Damascuse Püha Johannese ikoonitöötuba Prantsusmaal.
JPEG - 24.3 ko

Kirjeldus

Põhiline isik ikoonil on Kristus, kes seisab keskel. Tema figuur on pisut väljavenitatud ning ta kannab valgeid roheka alatooniga rõivaid. Kõige tähelepanuväärsem osa sellest figuurist on tema heatahtlik ja külalislahke nägu. Parema käega teeb ta õnnistava žesti ning vasakus käes hoiab ta avatud evangeeliumi, kus on näha kreeka tähed alfa ja oomega.

Kristuse ümber on piklik aupaiste ehk mandorla, mis koosneb tumesinistest ja punastest jämedamatest triipudest ning valgetest ja kuldsetest joontest, mis annavad
aupaistele voogava mulje. Lai valge riba moodustab mandorla välisserva. See riba ei järgi mitte lihtsalt välisserva, vaid keerdub väljapoole silmusteks, mis moodustavad kuus ühtlaselt mandorla ümber paigutatud ringi. Nende ringide sees on esitatud halastaja samaarlase lugu kuues episoodis.

Nii jutustavad Kristuse mõlemal pool olevad pildid ülevalt alla ja vasakult paremale evangeeliumi loo. Esimene pilt kujutab röövlit ohvrit ründamas. Teisel pildil näeme ohvrit maas lamamas, samal ajal kui preester ja leviit lähevad palves olles temast teisel pool teed mööda, jättes ohvri teeservale. Seejärel saabub halastaja samaarlane eesli seljas, kummardub mehe kohale ning tõstab ta üles. Ta ravitseb lamaja haavu. Võõrastemajas on haavatud mees voodis ning samaarlane seisab ta kõrval. Viimasel pildil on ohver, samaarlane ja võõrastemajapidaja üheskoos laua ääres söömas.

Aupaiste ja selle keskel oleva Kristuse kohal ja all on kujutatud neli inglit Jumalat ülistamas. Kolm neist on punases ning viimane rohekassinises rüüs. Ülalservas, inglite taga, on punane lint. Lindil on sõnad (prantsuse keeles) "Mida te
iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest,
seda te olete teinud mulle.” (Matteuse 25:40).


Tähendus

Valges rüüs Kristus on taevane Kristus, muudetud, niisugune, nagu ta meile ilmub aegade lõpus. Oma ligioluga õnnistab ta meid ning jutustab meile loo halastajast samaarlasest. Mandorla tähistab Jumala müsteeriumit, mis on väljaspool meie mõistmist. Aga Kristus tuleb meie juurde, riietatuna valgesse nagu vastsündinu, ning ilmutab meile Jumala.

Piltidel, mis räägivad tähendamissõna, on ohver samuti kujutatud valgetes riietes: Kristus on kohal haavatud inimeses, kes vajab meie abi. Mitmetel piltidel peegeldab ohvri asend hetki Kristuse kannatusest (piitsutamine, ristilt alla võtmine). Halastaja samaarlane on riietatud rohelisse, värvi, mis sümboliseerib Püha Vaimu ligiolu. Tõsi on see, et pole kerge aidata neid, kes vajavad abi, aga kui me astume selle sammu, tuleb Püha Vaim meisse ja töötab meie kaudu.

Esimesel pildil on näha kolm figuuri: kaks röövlit ja ohver, keda nad ründavad. See on pilt väärastunud kolmainsusest. Meenutades piibli alguses olevat lugu, kus Kain tapab Aabeli, algab ka see tähendamissõna sellega, et näitab, kuidas patt on lõhkunud harmoonia. Inimkond, mis on küll loodud "Jumala näo järgi", ei ole enam tema moodi. Viimasel pildil näeme taas kolme isikut. Nad istuvad laua ümber, mille peal seisab karikas, samuti nagu Püha Kolmainsuse ikoonil - kolmainsuse harmoonia on taastatud. Vagadus, mis unustab ligimese, nagu preestri ja leviidi puhul, kes ohvrist mööda lähevad, on vaid üks ebajumalakummardamise vorme; samal ajal aga taastab armastus, halastaja samaarlase osutatud heategu, inimkonna Jumala sarnasuse.


Kunstistiil

Ikoon loodi traditsioonilist ikonograafiatehnikat kasutades, mis on põlvest põlve edasi antud õigeusu kirikus: munatempera ja kuldleht puitalusel, mis on kaetud lefkaga (valge kriidi baasil kips). Nagu enamikel ikoonidel, iseloomustab ka seda ikooni algselt bütsantsi kunst. Aga kuna ikoonikunsti loomine pole vaid kristliku Ida pärusmaa, on erinevaid Lääne kunstitraditsiooni elemente, eriti just Burgundia regioonist, lisatud Kristuse figuurile ning tervele kompositsioonile. Nii meenutab Kristuse figuur pilti Kristusest hiilguses Chapelle de Moinesist Berzés või Kristust sellisena, nagu ta on kujutatud romaani kirikute tümpanonidel, nagu näiteks Vézelays. Kompositsioon tervikuna, kus värviribad tulevad mandorlast välja, on inspireeritud vanade käsikirjade kullatud ilukirjadest.

Kunstilisest vaatepunktist on selle ikooni juures huvitav see, et see pole pelgalt koopia mõnest traditsiooniliselt pildist, vaid uus kujutlus. See on uus pilt, mis on sündinud halastaja samaarlase tähendamissõna peegeldamisest, selle vormid ja värvid avavad evangeeliumi tahke uues värskuses. Nii on see ikoon osa elavast traditsioonist, milles Püha Vaim võimaldab meil taasavastada usku uuel viisil.

Viimati uuendatud: 22. oktoober 2015