Kõik algas 1940. aastal, kui Vend Roger lahkus 25-aastasena Šveitsist, oma sünnimaalt, et minna elama Prantsusmaale, kust ta ema pärit oli. Aastaid oli ta kannatanud tuberkuloosi all. Selle pika haiguse ajal küpses tema hinges kutse rajada kogukond, kus lihtsust ja heasüdamlikkust kogetaks kui evangeeliumi tegelikkust.
Kui algas Teine maailmasõda, oli Vend Roger veendunud, et tal tuleks kohe hakata aitama rasketes olukordades inimesi, just nagu tema vanaema oli teinud Esimese maailmasõja ajal. Väike Taizé küla, kuhu ta elama asus, oli Prantsusmaad kaheks jagava eraldusjoone lähedal ning asus sõjapõgenike vastuvõtmiseks hea koha peal. Sõbrad Lyonist andsid hea meelega varjupaika otsivatele inimestele Taizé aadressi.
Tänu väikesele laenule sai Vend Roger osta Taizést pikka aega asustamata seisnud maja koos seda ümbritsevate hoonetega. Ta palus ühel oma õdedest, Genevieve’il tulla ja aidata külalisi vastu võtta. Vastuvõetud põgenike seas oli ka juute. Materiaalsed varud olid piiratud. Majas ei olnud veevärki, nii et joogivee saamiseks tuli minna külakaevule. Toit oli lihtne, näiteks suppi tehti maisijahust, mida osteti odavalt lähedalasuvast veskist. Austusest teiste varjupaiga elanike vastu palvetas Vend Roger üksinda. Ta läks sageli maja lähedal asuvasse metsa laulma. Ta ei tahtnud, et keegi põgenikest, eriti juudid või agnostikud, tunneks end ebakindlana. Genevieve selgitas kõikidele, et need, kes soovivad palvetada, teeksid seda üksi oma kambris.
Vend Roger’ vanemad teadsid, et nende poeg ja tütar on ohus, ning palusid ühel oma perekonna sõbral, erruläinud Prantsuse ohvitseril, neil silm peal hoida. 1942. aasta sügisel hoiatas ohvitser neid, et nad on avastatud ja kõik peaksid kohe lahkuma. Nii elas Vend Roger kuni sõja lõpuni Genfis ja alustas seal ka kogukonnaelu koos esimeste vendadega. Taizésse said nad tagasi pöörduda 1944. aastal.
Esimeste vendade pühendumine
1945. aastal oli üks noor advokaat rajanud ühingu, mis vastutas sõjas orvuks jäänud laste eest. Ta tegi vendadele ettepaneku mõned neist Taizés vastu võtta. Meeste kogukond aga poleks saanud lapsi enda juurde võtta. Nii palus Vend Roger oma õde Genevieve’i tagasi tulla, nende eest hoolitseda ja olla nendele ema eest. Pühapäeviti võtsid vennad lähedalasuvas laagris vastu ka saksa sõjavange.
Tasapisi tulid ka teised noored mehed ja ühinesid vendadega ning 1949. aasta ülestõusmispühade ajal andsid esimesed vennad tõotuse elada kogu oma elu tsölibaadis, materiaalses ja vaimses jagamises ning suures elulihtsuses.
1952-53. aasta talvel taandus Vend Roger pikaks ajaks ühiselust ning kirjutas vaikuses elades Taizé Põhikirja, väljendades selles vendade jaoks „põhilist, mis muudab ühise elu võimalikuks.“