eesti

TAIZÉ

Praha

Vend Aloisi mõtisklused

 
Igal kokkutuleku õhtul kõneles Vend Alois pärast palvust kokkutulekul osalejatele. Nende mõtiskluste tekstid ongi käesoleval leheküljel.

Vend Alois, Praha, neljapäev, 1. jaanuar 2015

Meid võeti nii heldelt vastu. Tahaksin tänada kõiki peresid, kogudusi, kirikujuhte, linna- ja regiooni juhte, kes võimaldasid kokkutulekul nii sujuvalt korda minna. Täname teid ka koolide eest, mida olete meile võimaldanud.

On rõõm, et Euroopa kokkutulek on toonud kokku erinevate konfessioonide kristlasi ning ka inimesi, kes ei jaga meie usku Kristusesse, ent kes otsivad võimalust saada rahutegijateks.

Kristus andis oma elu, et liita kõik inimesed üheks suureks pereks. Ta kutsub oma järgijaid olema rahu kandjateks selles maailmas. Just selleks, et see hakkaks reaalselt toimima, on kristlaste vaheline lepitus nii oluline.

Üks küsimus, millele me tahame kristlastena väga vastust saada, on järgmine: kuidas näidata oma eludega, et ühtsus on võimalik ka samal ajal arvamuste paljusust respekteerides?

Kristlaste vahel on alati teatud erinevused. Need kutsuvad meid ausale dialoogile ning need võivad olla ka rikastavad. Aga kas pole mitte aeg anda esikoht ristitud inimese identiteedile, mis on meile kõikidele ühine, mis meid juba ühendab Kristuses?

Kas ei peaks kristlikud kirikud julgema tulla ühe katuse alla, isegi veel enne seda, kui saavutatakse üksmeel kõikides teoloogilistes küsimustes?

Neil päevil võtate teie, erinevad Praha kirikuid, meid vastu - protestante, katoliiklasi ja õigeusklikke. Mind puudutab eriti see, et me tegutseme niisuguse ühtsuse nimel just Jan Husi kodumaal, kelle vägivaldset surma järgmisel aastal meenutatakse. Me jagame kirikutena kõik vastutust selle 15. sajandi kiriku lõhenemise eest, aga Jan Husi nõnda ausameelne ja rikkumatu isiksus suunab meid kõiki kahetsusele ja lepitusele.

Kristus annab ühtsust just siis ja sel viisil, nagu ta soovib. Aga kui me ei oota seda üheskoos, kuidas saab ta siis selle anni meile anda? Just siis kui apostlid, Maarja sealhulgas, olid koos kogunenud ühe katuse alla, said nad Püha Vaimu anni. Ja just Püha Vaim ühendab meid meie erinevuste keskel.

Kuidas me saame tulla ühe katuse alla? Ma tahaksin anda kuus soovitust:

- Kohalikus kogukonnas võime me tulla ühe katuse alla naabrite ja perede keskel niiöelda rohujuure tasandi kogukonnana - palvetada koos, aidata üksteist, õppida üksteist paremini tundma.

- Erinevate konfessioonide kohalikud kogudused juba teevad koostööd piibliõppes, sotsiaalsetes ja pastoraalsetes tegevustes, katehheesis. Seda tuleks veelgi võimendada. Iga kogukond peaks koos teiste konfessioonide kristlastega tegema kõike, mida saab teha koos, ning jätma tegemata kõik, mis teistega ei arvesta.

- Me oleme koos selles kaunis katedraalis. Kas ei võiks paljudes linnades just katedraalist või peakirikust saada ühine palvepaik kõikidele piirkonna kristlastele?

- Teoloogiline dialoog peab jätkuma. Kas saaks seda teha üha enam ja enam ühise palve kontekstis, teadvustades endale, et me juba olemegi koos? Koos elades ja palvetades lahendatakse ka teoloogilised küsimused teisiti. Võib-olla võiks seda öelda ka eetiliste vaadete kohta.

- Kõikidele usklikele on antud ports hingekarjaslikku andi üksteise eest hoolitsemiseks. Kristlik perekond, mis kirik ju ongi, vajab kõikidel astmetel ka ühtsuse eest kõnelejaid. Armulauateenistust seostatakse maailmatasemel traditsiooniliselt Rooma piiskopiga. Kas ei võiks teda ka vaadelda kui teenijat, kes hoolitseb oma väga erinevate õdede ja vendade kooskõla eest? Kas kirikutel poleks võimalik kujutleda, et ka seda teenimist võib vaadelda kuidagi teisiti?

- Kas ei peaks need kirikud, kes rõhutavad, et ühise armulaua saamiseks on nõutavad usuühtsus ja sarnane teenimisviis, panema samapalju rõhku vastastikkuse armastuse harmooniale? Kas nad ei võiks pakkuda armulauaosadust laiemalt kõigile neile, kes väljendavad igatsust ühtsuse järgi ja usuvad Kristuse reaalsesse kohalolusse? Armulaud ei ole ainult ühtsuse haripunkt, see on samal ajal ka teekond ühtsuseni.

Lepime kokku, et läheme üheskoos edasi teel, mida me alati ette ei näe, juurdudes nendesse Jesaja sõnadesse: "Ma juhin pimedaid teel, mida nad ei tunne." Me usaldame tundmatutel teedel käies Püha Vaimu, et tema meid juhiks. Tema juhtimine ja innustus valmistab meid ette olema ehtsad osaduse kuulutajad.


Vend Alois, Praha, neljapäeva õhtu, 31. detsember 2014

Prahasse jõudes saite te kirja ettepanekutega saabuvaks aastaks, mis keskendusid Jeesuse kutsele olla soolaks maailmas. Ta ei ütle: "Te peate olema", vaid lihtsalt "Teie olete maa sool". Sool segatakse selleks "maaks" oleva inimkonna sekka. Kristus saadab meid kõikjale laiali, et tuua inimestele häid uudiseid Jumala armastusest.

Kui imeline! Jumal ei levita oma rahu maagiliselt kuskilt ülalt, vaid läbi meie elude. Ta usaldab meid. Ta kutsub meid olema rahu pärmiks inimkonna leivataignas - selle inimkonna, keda on lõhestanud nii relvastatud kui relvastamata konfliktid.

Jumal ootab, et vastaksime "jah" tema armastusele. Niisuguse "jah-i", nagu ütles Maarja, julge "jah-i", mis väljendab kogu meie usaldust. Lisaks Maarjale toetavad meid selles lugematud teised Jumala tunnistajad.

Vend Roger on osa sellest tunnistajate hulgast. Saabuval aastal meenutame teda. Taizés toimub lisaks iganädalastele kohtumistele veel kohtumine noortele, kes elavad kristlikus kogukonnas, ning samuti kohtumine noortele teoloogidele. 9.-16. augustil toimub "Kogunemine uueks solidaarsuseks". Miks "uueks solidaarsuseks"?

Uueks sellepärast, et see tähendab meie jaoks uut otsust elada solidaarsuses. Igaüks võib muuta inimeste ja rahvaste vahelise sõpruse prioriteediks ning panustada sellesse andide kaudu, mis talle on antud. See pingutus, või isegi ohvrid, mida see nõuab, annavad rõõmu ja elule mõtte.

Uueks ka seetõttu, et me seisame silmitsi tundmatute väljakutsetega. Kuidas me saame olla osa globaliseerumisest positiivsel viisil, nii et see ei tooks kaasa vähemuskultuuride või vaeste allasurumist? Kuidas me saame elada järjest enam tehnoloogiliseks muutuvas maailmas? Maailma põhiküsimuste seas on kahtlemata ka migratsioon ja ökoloogia.

Lõpuks uueks ka seepärast, et solidaarsus hõlmab endas ka muutust meie suhtumises. Väga vaeste aitamine saab alati olema vajalik. Aga iga inimese väärikuse austamine aitab meid maha jätta üleoleva suhtumise, nii et võiksime elada vastastikkuses austuses. Neil, kes on meist vaesemad, on palju anda - nad muudavad meid inimlikumaks ning aitavad meil mõnikord paremini mõista evangeeliumi kogu selle sügavuses.

Meil Taizés ei ole valmis lahendusi nendele rasketele küsimustele - meie kogukond tahab pigem pakkuda võimalust otsida, võimalust kohtuda erinevate inimestega ning täita erinevaid ülesandeid. Vastastikkune kuulamine võib anda tõuke mitmetele projektidele, see võib aidata mõnedel inimestel teha kaugeleulatuvaid otsuseid oma tuleviku kohta.

Vend Roger otsis võimalust elada vennaskonnas ning mitte jääda vaid teoreetilisele tasandile. 25-aastaselt asus ta üksinda Taizésse elama ning siis tulid ka esimesed vennad. Nad andsid koos eluaegse tõotuse. Vend Roger ei oleks kunagi osanud kujutleda, mis sellest väikesest seemnest kasvab. Tema elu julgustab meid alustama peaaegu olematute vahenditega.

Me kõik tahame oma elupaikades olla usalduse palverändurid. Usaldamine annab tegelikult iga päev meie elule jõu ja sära. Suured sündmused, nagu meie kokkutulek Prahas, ei ole teekonna lõpp, vaid need toetavad meie edasirännakut. Tulevikuks valmistame me ette juba uusi usalduse palverännaku etappe.

Pärast Ameerika, Aasia ja Aafrika noori tahavad ka Okeaania noored meie palverännakust osa saada. Järgmised etapid toimuvad üsna pea, veebruaris, Austraalias ja Uus-Meremaal.

Pooleteist aasta pärast, 2016. a, pöördume me taas mandrile, mis on Euroopale nii lähedal, ent mida nii vähe mõistetakse - Aafrikasse. Pärast kokkutulekuid Keenias ja Rwandas tulevad Lääne-Aafrika noored kokku ning kutsuvad ka teiste maailmajagude noori uuele usalduse palverännaku etapile. Meid võetakse vastu 2016. aasta septembri alguses Beninis, Cotonous.

Ja 2015. aasta lõpus toimub järgmine Euroopa kokkutulek. Seekord läheme ühte lõunapoolsesse riiki, mis on tuntud oma sooja külalislahkuse poolest, ent mis heitleb majanduslike raskustega. 28. detsembrist 1. jaanuarini oleme oodatud Hispaaniasse, Valencia linna.

Ütleksin lõpetuseks mõned sõnad siinviibivatele hispaanlastele. Tahan öelda Hispaania noortele: teie vaimseks emaks on Püha Teresa Avilast, kelle 500. sünniaastapäeva käesoleval aastal tähistatakse, ja vaimseks isaks Püha Risti Johannes. Just nende päevil äratati taas ellu Hispaania vaimuelu. Teie põlvkond on kutsutud taas läitma uuendatud usu tuld oma kodumaal. Me tuleme Valenciasse, et saada selle tule poolt puudutatud, nii et see võiks levida üle kogu Euroopa.



Vend Alois, Praha, teisipäeva õhtul, 30. detsembril 2014

Me oleme tulnud siia erinevatest Euroopa riikidest ja ka teistest maailmajagudest ning neil päevil on meid inspireerinud need Kristuse sõnad: "Teie olete maa sool." Ja me püüame näha, kuidas just need sõnad innustavad meid olema rahu loojateks maa peal.

Milline rõõm on näha oma elusid selles valguses! Meie Euroopa kokkutulek võib muuta meid teadlikumaks ülemaailmsest osadusest, mida Kristus tahab inimeste vahel luua. Me võime maailma laialipillutatuna aidata Jumala rahul särada inimeste keskel.

Siin Tšehhi Vabariigis oleme saanud imelise külalislahkuse osaliseks. Muidugi, kristlased on siin vähemuses. Aga just selles riigis valitseb suursugune humanistlik traditsioon, mida toidab kunst, kirjandus, maalikunst ja muusika. Selle kaudu võivad nii usklikud kui mitteusklikud üheskoos toetada tendentsi, mis suudab vastu seista meie ühiskonda ähvardavale ükskõiksele materialismile.

Kristlased on siin vähemuses, nagu ka paljudes teistes maailma piirkondades, samuti nagu seda olid varased kristlased. Nad on maa sool, mitte seepärast, et nad otsivad võimu või suruvad oma vaateid ühiskonnale peale, vaid seepärast, et nad on lihtsad rahutegijad ning töötavad õigluse heaks oma kodupaikades.

Ma tahaksin öelda Tšehhi kristlastele: teie olete tõesti maa sool. See on tänapäeval sama tõene, kui see oli minevikus. Meie Taizé Vennaskond hoiab elus nõnda paljude teie kodumaa usutunnistajate mälestust, kes võitlesid vabaduse eest ning kes olid valmis selle hinda oma eludega maksma. Mõtlen eriti Maria ja Jiří Kaplani peale, kes on juba liitunud Kristusega igaveses elus.

Kas teie, noored eurooplased, teate kardinal Dukat, Praha peapiiskoppi, kes koos teiste kirikute juhtidega on olnud nii toetav selle kokkutuleku ettevalmistamisel? Kas te teate, et ta on oma usu pärast vangis olnud?

Tahaksin mainida ka pastor Alfréd Kocábit, esimest tšehhi, kes tuli oma naise Darjaga Taizésse 1967. aastal. Palju aastaid oli tal jumalasõna kuulutamine keelatud, ta töötas muuseumi katlakütjana. Keldris, söekuhjade kõrval, kohtus ta salaja teoloogiatundengitega ning viis läbi kursuseid, millest üks kõneles ka Pühast Risti Johannesest. Ta on praegu haige ja ei saanud meiega ühineda, aga me tervitame teda televisiooni kaudu.

Kõikidele Euroopa kokkutulekul osalenud noortele on tehtud saabuvaks aastaks mitmeid konkreetseid ettepankuid. Üks neist ettepanekutest on veeta maailmarahu nimel pool tundi vaikuses igal pühapäeva õhtul koos teistega.

See pooltund on pühendatud eelkõige sellele, et usaldada Jumala kätte riigid ja inimesed, kes kannatavad vägivalla all. See on ka aeg Kristuse rahu vastuvõtmiseks iseendas, et me võiksime saada oma kodupaikades rahutegijateks ja õigluse loojateks.

Eelmisel aastal viis usalduse palverännak meid mitmetesse Ameerika riikidesse, kaasa arvatud Kuubasse. Paljud noored kuubalased ütlesid meile, et tunnevad end liiga isoleerituna. Nad palusid meil tuua tervitusi Praha noortele. Nii et teid tervitavad soojalt Kuuba noored!

Need noored on kirjutanud lühikesed eestpalved, mille nad tahtsid teile usaldada. Selle palvuse lõpus saate te kõik väikese paberi ühe eestpalvega. Teie palved toetavad Kuuba noori.

Ja lõpuks mõned uudised. Meie keskel on ka Venemaa, Valgevene ja Ukraina noored erinevatest kirikutest. Koos nendega teame me, et Kristus on meie lootus, meie rahu. Nii läheme me mõnede vendadega ja noortega erinevatest Euroopa riikidest nende kodumaale, et koos nendega tähistada Kristuse ülestõusmist õigeusu ülestõusmispühade ajal 12. aprillil.

Sada noort erinevatest riikidest võtavad osa sellest palverännakust Venemaal ja Ukrainas. Need, kes sooviksid veeta meiega viis päeva Moskvas või viis päeva Kiievis või Lvivis, leiavad infot lehtedelt, mis teile on antud, ning nad võivad tulla ja kõnelda sellest homme kell 17 Hallis 6.

Homme hommikul arutlete te koos väikerühmades Kristuse sõnade üle: "Õndsad on rahutegijad" ning mõtlete konkreetsete sammude üle, mida oleks võimalik rahu loomiseks lähedal ja kaugel ette võtta.



Vend Alois, Praha, esmaspäeva õhtu, 29. detsember 2014

On suur rõõm olla koos siin Tšehhi Vabariigis, Euroopa keskel. Juba sellel esimesel päeval tahame tänada kõiki neid, kes on valmistanud ette nõnda helde vastuvõtu.

Me korraldasime siin juba ühe Euroopa kokkutuleku 1990. aastal, aasta pärast unustamatut "sametrevolutsiooni", vabadusehetke, mil piirid langesid. Taizés ja vaevalt küll, et ainult seal, oleme me tänulikud Kesk- ja Ida-Euroopa inimestele, kes on meile näidanud, et miski, mida keegi ei oodanud, on ometi võimalik.

Selle suure vabanemise mälestus pakub lootust, et ka veel tänapäeval, ajal, mil maailmas on suured pinged, on rahumeelne tulevik võimalik. Meie kokkutulek näitab selgelt, et kõikide inimeste seas on naisi ja mehi, kes igatsevad rahu.

Neil päevil palvetame me nende eest, kes kannatavad vägivalla ja sõja all - Ukrainas, Lähis-Idas ja mujal. Liibanonlased, kes on meiega siin, kannavad endis oma kodupiirkonna katsumusi. Nende kodumaa võtab vastu tuhandeid Iraagi ja Süüria põgenikke. Tahaksin neile öelda: pidage meeles, et me oleme teiega palvetes ja oma südametes.

Meie 1990. aasta kokkutuleku ajal ütles meile Tšehhi Vabariigi president Václav Havel: "Maapealne usalduse kokkutulek aitab meil leida usu allikad ning uued vaimsed väärtused, mis on aastakümnetepikkuse totalitaarse režiimi käigus kaduma läinud."

Aga see on nii tõsi ka tänapäeval! Selleks et elada rahus ja panustada maailma rahusse, peab Euroopa olema üles ehitatud lähedasematele majanduslikele ja poliitilistele suhetele. Aga motivatsioon selleks peab tulema sügavamast allikast.

Meie jaoks on see allikas rahus, mida Kristus meile jagab. Me tahame olla rahu pärmiks inimkonna seas. Meie jaoks on esmatähtis võtta Jumala rahu vastu oma südametesse.

Saabuvatel kuudel juhivad meid evangeeliumi sõnad: "Teie olete maa sool." Kristus hoiatab meid: vaadake, et see sool ei kaotaks oma maitset! Me ei tohi alistuda julgusetusele ega pessimismile.

Aga kuidas me saame võtta vastu seda Kristuse rahu, mida Jumal tahab meile anda? Me ei tunne alati Jumala ligiolu. Ka usklik võib kogeda usus pimedust. Meie usaldus Jumalasse on segunenud kahtlustega, mis tekivad meil selle müsteeriumi ees, mis on meist nõnda kaugel.

Kas Kristuse rahu vastuvõtmine ei tähenda mitte lihtsalt tema ligiolu usaldamist? Laps suudab seda usaldust näidata loomulikult. Meie täiskasvanutena peame tegema teadliku valiku. See valik tuleb teha kogu oma olemusega, nii vaimu kui emotsioonidega.

Meie usaldus on kogu meie elu jooksul habras - see kasvab siis, kui me seda teistega jagame. Siis võivad tulla ka valguse, selguse ja rõõmu hetked. Me mõistame, et see ongi Püha Vaimu ligiolu, Ülestõusnud Kristuse vaimu ligiolu, kes meie südametes elab.

Neil päevil uuendame me oma usku Pühasse Vaimusse, kes annab edasi Kristuse rahu. Me ei saa seda rahu vaid endile hoida - sellest saab headus teiste vastu, ebaõiglusest keeldumine ning kogu jõuga pühendumine sellele, et muuta maailm paigaks, kus kõikidel on hea elada.

On üsna palju viise, kuidas jõuda Kristuse rahu allikani. Kõigepealt palve, isegi kui see on väga puudulik. Samuti looduse ilu, mida ilmutatakse meile kunstis.

Et olla maa soolaks, on hädavajalik hoida endas elus "elutahet". Aga kuidas? Te kõnelete sellest homme hommikul. Proovige rõõmsalt ja kogu oma jõuga leida mõned vastused. Jeesus julgustab meid: "Otsige ja te leiate."

Viimati uuendatud: 17. jaanuar 2015