reedel 1. mai
Täna algas Taizé "usalduse palverännaku" uus etapp Vilniuses. Noored inimesed, kes tulid Vilniusse kokku erinevatest Leedu regioonidest ja muudest Euroopa riikidest, said sooja vastuvõtu osaliseks kolmekümnes koguduses linnas ja selle ümbruses. Leedukad valmistusid selleks kohtumiseks juba 2008. aasta oktoobrist. Vastuvõtvaid kogudusi oli lihtne ära tunda valge riide jägi, mis rippus kirikute sissekäikudel ning andis kõigile teada Vilniuse usalduse palverännaku toimumise kohta. Lisaks pandi linnas üles suured reklaamplakatid kohtumise üksikasjaliku infoga linna kodanike ja külaliste jaoks.
Paljudel perekondadel oli hea meel avada oma kodu uksed ja võtta vastu noori Eestist, Lätist, Poolast, Valgevenest, Ukrainast, Venemaalt, Suurbritanniast, Belgiast, Soomest, Rootsist, Norrast, Slovakkiast, Rumeeniast, Horvaatiast, Sloveeniast, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast, Šveitsist, Portugalist ja Iisraelist.
Peale vastuvõttu kogudustes ja majutust peredes suundusid palverändurid kesklinna, kus leidsid aset töötoad erinevatel spirituaalsetel-, kultuuri- ja sotsiaal-teemadel. Töötubadele järgnes õhtusöök Sereikiškės pargis, kus igaüks sai maitsta sõjaväe poolt valmistatud putru.
Õhtupalvus toimus Vilniuse vanalinna neljas suurimas kirikus: katedraalis, Püha Johannese kirikus, Frantsiskaanide kloostri kirikus ja Bernadiini kirikus. Palvuse ajal tervitas Vilniuse peapiiskop Audrys kardinal Bačkis kohtumise osalejaid erinevates keeltes. Vend Alois meenutas oma kõnes aastat 1989, mil esimesed Balti riikide grupid saabusid Taizésse. Ta tänas kardinali kutse eest tulla Vilniusesse ning avaldas head meelt võimaluse üle tähistada üheskoos evangeeliumi Leetu jõudmise aastatuhandet. Vend Alois rõhutas Piibli tähtsust kristlaste elus. Ta viitas Piiblile kui varandusele, mis aitab meil Jumala kohalolekut paremini avastada ja kutsub meid isiklikule suhtele Temaga. Nõukogude režiimi aastatel, mil Piibli omamine võis viia vanglakaristuseni, jäi Jumala Sõna siiski jõu allikaks, mis aitas inimestel hoida usku. Kardinali tervitus ning vend Aloisi mõtisklus kanti üle kõkidesse kirikutesse.
Laupäev 2. mai
Sel laupäeval valitses Leedu pealinnas väga omapärane õhkkond. Tuhanded poolakad tulid kohale palvetamaks "Halastuse Ema" ikooni ees, mis asub ühel Vilniuse kesklinna viivatest väravatest. Linna peatänavatel mängisid noored muusikud iga-aastase muusikafestivali raames terve päikeselise pärastlõuna. Ning kõigi nende inimeste hulgas ka tuhanded noored, kes tulid "usalduse palverännaku" uuele etapile tuues rõõmu ja janu lepituse järgi inimperekonnas.
Hommikul võtsid noored osa linna koguduste palvustest. Hiljem tulid kõik kokku, et kohtuda väikestes gruppides ja arutleda teemal: "Millisest allikast saame me elu?" Noored olid muuhulgas kutsutud külastama "lootuse paiku" ja kohtuma inimestega, kes tegutsevad teiste heaks.
Pärastlõunal, peale pargis jagatud lõunat ja palvust neljas kirikus, osalesid noored kaheksateistkümnes töötoas erinevates linna osades: Jumala kutse kohta katedraalis; muuseumis riigi ajaloost Nõukogude Liidu aegadel; luteri kirikus teemal "praegune kriis… uued võimalused?"; ISM ülikoolis koos MTÜ-des töötavate inimestega; Õigeusu kirikus näidetega Kreeka, Gruusia ja Venemaa kirikulauludest; muuseumi aias erinevate kultuuride folkmuusikast ja tantsust; Bernadiini kirikus koos Usu ja Valguse kogukonnaga, mis toob kokku vaimse puudega noori.
See, mis jääb tänasest päevast meelde paljudele noortele on asjaolu, et lepitus ei ole kaugel. Niivõrd suur hulk noori otsustas kokku tulla, hoolimata sellest, et nad on pärit väga erineva taustaga kohtadest. Nagu vend Alois ütles oma mõtiskluses: "Milline lootuse märk – nii paljud noored, kes otsivad rahu ja lepitust!"
Pühapäev, 3. mai
Täna lõppes Vilniuse kohtumine. Üksteisega hüvasti jätmine ei olnud alati lihtne. Vendluse märgina pakkusid võõrustavad perekonnad oma külalistele lõpunasööki … Hommikul võtsid aga kolmkümmend kogudust ning lisaks veel Õigeusu katedraal ja luteri kirik noori palverändureid vastu pühapäevaseks teenistuseks.
Nagu ütles vend Alois oma viimases mõtiskluses: “Me oleme tänulikud vastuvõtu eest, mis meile siin osaks on saanud. Me täname kiriku juhte, kes toetasid ettevalmistusi. Me täname kogu südamest kõiki inimesi, kes avasid oma kodude uksed. Ning ennekõike soovime me tänada noori, kes tegutsevad Vilniuse Noortekeskuses ja kõiki vabatahtlikke. Nende külalislahkus on olnud selge märk sellest, et Kirik elab edasi.”
Nende päevade jooksul sai näha “praktikasse pandud” lepitust. Paljude inimeste jaoks oli see väga eriline hetk, suisa ajalooline: tegemist oli arvatavasti esmakordse juhtumiga lähiajaloos, kus tuhanded noored kristlased erinevatest usulahkudest said kokku tulla Poolast ja Venemaalt, Lätist ja Ukrainast, Valgevenest ja Lääne-Euroopast ning leedukad võtsid neid vastu oma pidulikus ja juubeldavas pealinnas. Ülestõusnud Kristuse nimel on need noored inimesed kutsutud üles ehitama rahu tulevikku. Ning noorte tagasitee oma koduriikidesse algas kindla veendumusega, et see rahu ja lepituse tulevik ei ole kaugel.