28.detsembrist 2003 2.jaanuarini 2004 toimus Hamburgis 26. Euroopa noorte kokkutulek, mida korraldab Taizé vennaskond juba 1978. aastast. Sõitsime Hamburgi ettevalmistusgrupiga, mis jõudis Hamburgi lennukiga juba 26.detsembril. Kohale jõudsime 12 paiku päeval ning sealt sõitsime kohe edasi messihallidesse, kus kokkutulek pidi toimuma. Meie esimene Hamburgi palvus toimus messihallides Lübecki restorani kõrval, kuhu oli maha laotatud vaip ja rajatud väike palvenurk. See oli äärmiselt õdus koht, sest meid oli veel nii vähe ja me olime seal nagu üks pere – veel viimast päeva küll, sest 60 000 inimesega sellist palvust ühes väikeses nurgas ei pea. Igale ühele meist said esimesel päeval jagatud ka kindlad ülesanded ja minu tööks sai inimeste vastuvõtmine. Esimene päev oli meile sisseelamise ajaks, mil meil oli võimalus kõikide vanade ja uute sõpradega taas kohtuda ning vaikselt end kokkutulekuks häälestada.
27. detsembril hakkas igaüks oma ülesannetega juba pihta. Enamik meie jõududest oli koondatud muidugi inimeste vastuvõtmisele, sest saabumas oli suurem osa ettevalmistusgruppidest. Esimene grupp saabuski juba hommikul natuke peale kella 8 – Lätist. Eestist peale meie aga ühtegi ettevalmistusgruppi polnudki.
Peale õhtusööki õnnestus mul minna ka esimesele palvusele suurde halli. Inimesi oli kogunenud juba mõnituhat, nii et nad täitsid tervenisti suure palvusehalli. Nüüd hakkas elu tunduma juba nagu ühel tõelisel Euroopa noorte kokkutulekul kunagi. Aga ka selles on oma võlu – palvetada ja laulda koos tuhandete teistega – inimestega kogu maailmast, keda ühendab ühine soov tõsta oma hääl ja Jumalale laulda. Kuna mul häält ei olnud, siis ma lihtsalt kuulasin, kuidas teised laulavad. Ometi laulsin oma hinges ja südames.
28.detsembril valmistusime juba põhigruppide vastuvõtmiseks ühes Hamburgi koolimajas. Meie tänane ülesanne oligi valmistada ette ruumid erinevateks tegevusteks - vastuvõtuks, majutuseks, animatsiooniks ja kes teab, milleks veel. See tähendas, et me jooksime paberihunnikutega mööda treppe üles-alla ja kirjutasime-värvisime-parandasime silte. Lõpuks said õiged asjad õigetesse kohtadesse ja me võisime rahulolevaina tõdeda, et oleme homseks inimeste tulekuks nii valmis, kui olla saime.
29.detsembri hommikul tuli tõusta eriti vara, nii umbes poole 5 paiku hommikul, sest kell 6 pidime olema juba valmis uusi eestlaste gruppe koolimajas vastu võtmas. Paraku olime kohal liiga vara (kolmveerand 6) ja koolimaja puhkas veel rahulikult oma und. Rahulikku und magasid ka enamik inimesi bussis, kui ma pea bussiuksest sisse pistsin ja ringi vaatasin. "Võite veel 15 minutit magada," sosistasin ma unesegaste nägudega eestlastele. Tulemas oli 4 bussitäit eestlasi veel. Aga esimene oli kohal... Mõne aja jooksul jõudsid kenasti õigeaegselt kohale ka kõik teised Eesti grupid, isegi üks õnnetu buss, kes tee peal katki läks ja jõuti kenasti ära parandada. Igatahes lõpuks said kõik eestlased Hamburgis vastu võetud ja keegi ei jäänud kaotsi. Kokkutulek võis täie hooga alata.
30. detsember, teisipäev oli esimene n.ö täispikk päev - ehk teisisõnu rahvas oli kohal ja päevaplaan hakkas pihta juba hommikust. Käisin ise lõunapalvustel 4.hallis, sest see oli minu meelest kõige ilusam. Sealsed ikoonid olid reproduktsioonid Saksa gootiaegsetest maalidest, nagu ka teistes hallides. Nende omapära oli aga selles, et kogu ikooni taust oli punane ning sellel sädelesid kuldsed tähed. See kõik jättis sedavõrd ebamaise mulje, et ma lihtsalt pidin just seal istuma ja suu ammuli neid ikoone vaatama. Tundsin, et just siin, selles paigas, on kõik rahu, mida ma vajan. Taas oli mul tunne, et oleme justkui kõik üks suur pere. Hea meelega oleksin tahtnud jäädagi sinna istuma ja lihtsalt mõtisklema ja palvetama. Sain sel hetkel taas suurepäraselt aru, mida tundsid jüngrid "muutumise mäel", kui Peetrus ütles: "Issand, siin on hea olla; kui Sa tahad, siis ma teen siia kolm telki, ühe Sinule, ühe Moosesele ja ühe Eelijale." (Mat 17:4) Ka minul oli "hea olla"...
Minu õhtupoolik möödus tööpostil pingil istudes ja vajaduse korral selgitusi jagades. See inimeste vastuvõtmine on hea töö, sest kokkutuleku jooksul tulijaid on vähe ja me saime meeskonnaga omavahel juttu ajada ja mõtteid vahetada. See lihtsalt vestlemine on nii vajalik, sageli kipume selle unustama või tundmatusse tulevikku lükkama - ah, küll kunagi jõuab. Aga nagu elu näitab, ainus "kunagi", mis meil on, on just praegu. Kõige suurem varandus meie ümber ongi just inimesed ja kui me seda varandust hinnata ei oska, mida me siis veel tahame???
Aasta viimasel päeval, 31. detsembril pidi minu töökord olema pärastlõunal, mis tähendas, et hommikupoolik oli mul vaba ja ma võisin seda kulutada oma äranägemise järgi. Olime juba eelmisel päeval otsustanud, et võtame ette retke kuhugi kõrgele, näiteks mõne kiriku torni. Nii sõitsimegi Elbe äärde ning otsustasime ronida St Michaeli kiriku torni. Peale 453 astet oli meil võhm üksjagu väljas. Aga see-eest vaade ülevalt oli ka seda väärt. Olen alati mõelnud, et kui pole aega mööda linna uidata, siis peaks vähemalt saama ülevaate linnast kusagilt kõrgelt. N.ö jumalikust vaatenurgast. Ja see oli tõesti ilus - päike sätendas allpool laisalt voolava Elbe kohal ning heitis rõõmsat valgust sadadele tuhandetele majakatustele, sadamaehitistele, taamal aga hajus silmapiir sinakasse uttu. Nii kaugele kui silm ulatus, laius linn – Hamburg. Üsna lähedal kõrgus ka niinimetatud Suur Michael – Hamburgi telemast, mis asus otse messihallide kõrval. "Väike Michael" oli aga seesama kirikutorn, milles olime ka meie. Telemast tundus olevat nii lähedal, vaid paar tänavavahet, ometi võis sinnaminekuks kuluda pool tundi, võib-olla rohkemgi. Selliselt kõrguselt vaadates tunduvad kõik vahemaad kuidagi väiksemad ja kergemini läbitavad.
Õhtu tõotas tulla eriline, sest oli ikkagi aasta kõige viimane päev. Kõikidel inimestel oli kokkutuleku jooksul välja kujunenud nn oma kogudus, kuhu mindi ka uut aastat vastu võtma. Kuigi mul sellist „oma kogudust“ ei olnud, läksin St Bonifaciuse kirikusse. See kirik polnudki teab mis suur, ent see-eest väga õdus. Altari ees oli kaunis puust nikerdatud Jeesuslapse sõim ja altari kõrval seisis hiiglaslik ehitud kuusk. Laest rippus alla suur valgustatud täht. Igaühele anti kätte väike küünal ja nii istusime me vaikselt pinkidesse. Olime tõepoolest vaiksed, võrreldes sellega, mis toimus väljas. Tundus, nagu oleks uusaasta just alanud, sest paugutamine oli eriti ägedaks läinud. Ütlesin vaikselt, et kella 12 on neil raketid otsas, sest kell oli alles 11 ja paugutamine oli alanud tegelikult juba keskpäeval. Aga ometi oli Eestimaal juba uusaasta alanud (ma küll ei usu, et hamburglased SEDA tähistasid) ja nii ma sosistasingi pinginaabreile, et Eestis hakkas just uusaasta. Saatsin ära ka esimesed uusaastasõnumid koju, mõeldes, kuidas kodused parajasti rõdul seisavad ja esimesi rakette silmitsevad.
Meil aga hakkas kell 11 teenistus. Ma ei kujutagi enam ette, et oleksin aastavahetusel kusagil mujal kui kirikus. Tunnen, et sain otsekui panna kõik oma vana aasta koorma maha ja minna uude aastasse kerge ja vabana. Samuti oli selles palvuses nii palju soojust ja rõõmu ja rahu - peagi süüdati küünlad ja valgus jõudis tasakesi pingist pinki. Kõik oli nii vaikne... Isegi paugutamine väljas hajus kuskile irreaalsusse. Saime lihtsalt olla ja valmistuda taas millekski eriliseks - uue aasta vastuvõtmiseks. Uus aasta on alati eriline, peab vaid olema silmi selle erilisuse märkamiseks.
10 minutit enne uue aasta algust läksime välja. Tulemine vaiksest pühalikust kirikust korraga keset uusaastamelu oli peaaegu nagu šokk. Võttis tükk aega, enne kui suutsime tajuda, et kohe algab uus aasta. "10... 9... 8... 7... 6... 5... 4... 3... 2... 1... HAPPY NEW YEAR!" hõikas rahvas ja maailm muutus järsku hoopis teiseks. Taevas läks lahti tõeline "Lahing Leipzigi all" - peaaegu vahetpidamata sähvis taevas valgeks ja ümberringi lendasid unnates ja paukudes raketid. Seisin lihtsalt nõutult paigal - olin sõna otseses mõttes justkui keset lahinguvälja. Samas tõid mind head uusaastasoovid ja sõbralikud kallistused taas maa peale. Olin siin koos heade sõpradega, vastu võtmas uut aastat, astumas uute ja imeliste seikluste poole! Olin sel hetkel nii õnnelik, kui üldse olla sain...
Tagasitee metroojaama kujunes pehmelt öeldes eluohtlikuks, sest paugutamine polnud lakanud mitte hetkekski, vaid oli pigem valjenenud. Ja mitte ainult paugutamine - sädemed, raketid ja tossavad papitükid lendasid igal pool ringi. Meil ei jäänudki muud üle, kui lihtsalt katta pea kätega ja teha kummargil kaevikujooksu. Ja me jooksimegi, nagu oleks elu kaalul. Ilmselt oligi. Metroos tõmbasime hinge ja lugesime üksteist üle. Loomulik kadu oli ime läbi olematu. Kõigest sellest hoolimata olime saanud uue aasta rõõmsalt vastu võtta ning võisime loota, et midagi uut ja erilist on veel tulemas.
1.jaanuar on alati esimene samm tundmatusse, ent samas tuttavasse. Otsustasime seda aastat alustada vaimulikult ja läksime hommikumissale messihalli. Missa Taizé moodi on alati midagi erilist – kõik need laulud, see lihtne ja kaunis atmosfäär, see loob tunde, et võid olla osa millestki väga erilisest. Ja tegelikult me ju olemegi - osa sellest erilisest Jumala loodud maailmast. Ma lihtsalt ei saanud teisiti, kui pidin laulma – kogu hingest ja südamest, sest vaikida poleks ma jaksanudki.
Samal päeval toimus Evangelisch-reformierte Kirche’s eestlaste teenistus. Kohale jõudes ja metroost välja astudes avanes meie silmile jahmatav pilt – nii kaugele kui silm ulatus, oli tänav mitme sentimeetri paksuselt kaetud punaka raketisodiga. Seda oli siin ilmselt miljonite kilode kaupa. Vaesed koristajad, mõtlesin. Ma ei kadestaks neid, ausõna. Aga nii meeletutes kogustes sodi ei olnud ma oma elus linnatänavail veel küll näinud. Eriti Hamburgis, kus tavaliselt valitses äärmiselt range "saksa ordnung". Ja nüüd korraga...
Kirik, kus meie palvus toimus, oli üsna modernne, aga minu meelest väga põneva sisearhitektuuriga. Ühest küljest oli see väga lihtne kirik - ei mingeid ikoone ega maalinguid, teisest küljest andsid keerukad vitraažid kirikule müstilise mulje. Kantsli kõrval oli suur kahar kuusk ja see oli praktiliselt ainus kaunistus kogu kirikus. Samuti põlesid vitraažiorvades kümned pisikesed küünlad. Üsna pea oli kirik täis eestlasi, kellest enamikku nägin ma ehk vilksamisi 29. detsembril, saabumise päeval ja seetõttu oli põnev teada saada, kuidas kõikidel läinud oli. Peale väikest sissejuhatust anti meile võimalus väikestes gruppides vestelda ja selgus, et enamus inimesi olid selleaastase kokkutulekuga väga rahule jäänud. Seda oli ainult hea meel kuulda. Olime ju isegi andnud oma panuse kokkutuleku kordaminemisele. Peale vestlust toimus ka teenistus.
Teenistuse lõppedes, kui eestlased kõik olid juba jõudnud laiali minna, tundsin, et olen endast andnud kõik, mis võimalik. Kustutasin tühjas kirikus küünlad ja seadsin sammud linna peale. Tundsin, et tahan kuskil istuda ja mõtteid koguda. Kuulsin, kuidas kusagil läheduses hakkasid lööma kirikukellad ja ma mõtlesin, et ei teeks ju paha sinna korraks sisse piiluda. Peale mõningast otsimist tänavarägastikus leidsingi üles St Jacobi kiriku, mille kellad mind nii otsustavalt kutsunud oli. Kirik oli üsna tühi, vaid mõned inimesed ootasid siin teenistuse algust. Mina ei jäänud teenistuse algust ootama, istusin lihtsalt pinki, et paar minutit mõtiskleda. Hetkel vajasin seda rohkem, kui midagi muud - minus olid segamini nii kurbus kui rõõm, nii üksindus ja teadmatus kui ka lootus ja ootus. Mida toob endaga uus aasta?
Ikka veel mõtetes, viis mu tee mind Hamburgi raekoja platsile, kus seisis hiiglaslik särav kuusk ja kaunilt valgustatu raekoda, mis paraku pildile jäädvustatuna oli kaotanud pool oma valgusest. Oleksin tahtnud jäädagi sedasi seisma ja mõtisklema, kuid aeg kutsus mind tagasi messihalli. Teel metroosse märkasin poevitriini all lamamas kodutut, kellele keegi oli lahkelt andnud oma kokkutuleku lõunasöögipaki. Mõelda vaid, milliseks õnnistuseks võis see talle olla! Tundus, et selle lihtsa anniga oli temagi saanud osaks kokkutulekust. Kas pole needki inimesed meile õed ja vennad, hoolimata oma armetust olukorrast? Ma arvan, et on. Oleks meil vaid südant seda alati taibata.
Viimasel päeval toimus meil hommikupalvus just seal, kus ka esimene palvus oli toimunud - Lübecki restorani kõrval. Taas tundsime seda õdusat osadust, mis oli meiega kokkutuleku esimestel päevadel, mil ülejäänud rahvas polnud jõudnud veel Hamburgi ja kõik oli veel tühi ja vaikne. Ka nüüd, viimasel päeval oli kõik kuidagi vaikne. Ka nüüd läks suureks kallistamiseks, ent seekord hüvastijätuks. Ma usun, et kohtume veel, järgmisel aastal. Lissabonis... Prahas... Tallinnas... Kus iganes järgmine Euroopa noorte kokkutulek toimub.
Istusin veel viimased paar tundi all ja vaatasin, kuidas inimesed viimaseid lahkumisettevalmistusi teevad. Kõik dekoratsioonid olid juba maha võetud ja tundus, nagu poleks seda kokkutulekut kõige oma bokside ja posterite ja paberihunnikute ja siltidega üldse olnudki. Oli lihtsalt üks tavaline reede. Ja samas eriline.
See erilisuse tunne jäi hinge alles ka siis, kui me Tallinna lennujaamas Eestimaa pinnale astusime ja lasime külmal talvisel tuulel oma juukseid sasida. See oli imeline teadmine sellest, et maailm on täis sõpru – juba leitud ja veel leidmata sõpru ja isegi kui meie vahel on juba tuhanded kilomeetrid, oleme me mõtteis ja palvetes ikkagi üksteisele väga lähedal ja see annab jõudu edasi minna.