eesti

TAIZÉ

Kevad 2016

Lesbose saarel koos nendega, kes pidid hülgama oma kodumaa

 
Noor Portugali naine, Sara Sofia, kes oli mitu kuud Taizés vabatahatlikuna, töötab nüüd Lesbose saarel põgenikelaagris. Ajal, mil paavst Franciscus, patriarh Bartholomeos ja Ateena peapiiskop Hieronymos külastavad Lesbose saart, et kohtuda põgenikega, avaldame meie Sara Sofia kirjapanekud oma kogemustest.

“Ma olen vabatahtlik põgenikelaagris Lesbosel, Kreekas. Mu peamine töö on riiete, jalanõude ja hügieenivahendite jagamine inimestele, kes on läbi teinud ohtliku rännaku Türki ja Kreekasse väikestes plastmasspaatides, ohutusabinõuna seljas sageli vaid viletsad päästevestid.

Kuulen Lesbosele saabunud inimestelt sageli palju lugusid ja need lood jäävad minuga veel kauaks pärast seda, kui need inimesed ise on saarelt lahkunud ja jätkanud oma rännakut Euroopa mandriosas, otsides paika, kus neid vastu võetaks.

Kohtusin väikese poisiga Iraanist, kelle unistuseks oli leida Euroopas sõpru ja mängida tänaval jalgpalli. Ta küsis minult, mis ma arvan, kas inimesed on tema vastu Euroopas kenad ja kas ta saab seal kooli minna.

Kohtasin ka naist, kes reisis koos oma pojaga ning keda inimkaubitsejad olid korduvalt vägistanud. Need mehed olid tarvitanud ta poja kallal psüühilist vägivalda ja andnud pojale uimasteid. Naine kõneles, kuidas ta oli mitmel korral püüdnud leida endas julgust tappa iseennast ja oma poeg, et lõpetada piinad, mida nad pidid kannatama, põgenedes oma sõjast lõhkikistud kodumaalt.

Ühel päeval joonistasin koos mõnede lastega pilte ja üks tüdruk ulatas mulle pildid, mille ta oli just teinud. Üks neist kujutas tema peret nende kodus, mille peale langesid pommid. Teine kujutas paati, millega nad üle mere tulid - inimesed selles nutsid ning osa inimesi uppus meres.

Mul on raske oma siinseid kogemusi sõnadesse panna. Mõnedel öödel on mu tööks leida soojasaamise võimalusi 200 inimesele, kes ootavad laagrisse registreerimist, seistes järjekorras, kui õues on miinuskraadid ja sajab lund. Teisel päeval pidin ma keelduma kingade andmisest lastele, kelle jalad olid märjad ja külmad, sest mul oli vaid kaks paari kingi järel ja ma tahtsin neid hoida lastele, kellel pole üldse kingi. Teinekord keeldusin ma vett andmast täiskasvanutele, sest mul oli vaid 3 veepudelit järel ja ma tahtsin neid hoida imetavatele emadele. Mõtlen, kui sageli tulevad need otsused mind mu elus kummitama.

Kord küsis üks põgenikust mees mu käest: "Kas sa tead, et sa aitad moslemeid?" Ma arvan, et ta ilmselt ootas, et ma lõpetan tema abistamise hetkel, mil ma tema religioonist teada saan. Kuidas ma saan talle selgitada, et ei ole olemas "sind" ja "mind", vaid ainult "meie"? Ma arvan, et just see aitab mul edasi minna."


Nagu Vend Alois teatas ülestõusmispühade eelõhtul, “pakume me sellel aastal igal nädalal võimaluse kohtuda noortega, kes on abistavad erinevates riikides olevaid pagulasi. Ja nädalal 28. augustist 4. septembrini, mis on reserveeritud 18-35-aastastele noortele, on tervelt üks mõtiskluste seeria pühendatud rändetemaatikale."
Viimati uuendatud: 20. aprill 2016