eesti

TAIZÉ

Prantsusmaa, kõigi pühakute päev 2016

Taizés elavate pagulaste tunnistus

 
Kõigi pühakute päeva ajal käis Taizést läbi rohkem kui 5000 prantsuse noort kolmel järjestikusel nädalal. Teiste seas kohtusid nad ka saksa, belgia, hollandi, taani ja hispaania noortega, kes olid samuti Taizé künkal palverännakul. Lisaks sellele said nad kokku ka pagulasnoortega, kes on juba aasta Taizés elanud, ning ühe Iraagi perekonnaga.

Ahmed, 23-aastane Sudaani noor, ja Nemat, 25-aastane Afganistani noor, kirjutasid järgneva loo, et jagada oma kogemusi:

Minu nimi on Ahmed ja ma sündisin väikeses külas Darfuris, Sudaanis. Kui ma sain 11, hävitasid sõjaväelased mu koduküla. Rünnaku ajal õnnestus mul põgeneda, aga mu perekond pillutati laiali ja ma jäin üksi. Keegi viis mind põgenikelaagrisse, kus ma leidsin ühe oma onudest - tema viis mind Khartoumi lähedale. Hiljem sain ma teada, et mu isa sai rünnakus surma ning et mu ema, õed ja vennad sattusid Darfuri põgenikelaagrisse. Jäin oma onu juurde ja 2013. aastal sain võimaluse minna ülikooli õigusteadust õppima.

Khartoumis suhtutakse Darfurist pärit inimestesse rassistlikult ja mul oli ülikoolis palju probleeme. Mind kiusati taga, võeti vangi, piinati... See kõik oli nii raske, et ma läksin Liibüasse, kus ma töötasin neli kuud. Aga mulle ei makstud palka ja seal oli ka palju vägivalda. Kui siis mulle öeldi, et Euroopas leian ma rahu, võrdsuse, turvalisuse ja õigluse, otsustasin ma sõita paadiga üle Vahemere.

Tänan Punase Risti organisatsiooni ja päästeteenistust, kes aitas meil Itaaliasse jõuda! Aga ka selles riigis kasutati mind ära ja ma ei leidnud seda, mida olin lootnud. Laagrites soovitati mul minna edasi Prantsusmaale. Kui ma jõudsin Nice’i, oli väljas tänaval ööbimiseks liiga külm ja ma läksin politseisse. Nad lubasid mul ühes arestikambris öö mööda saata, aga ütlesid siis, et see pole hotell ja palusid mul lahkuda. Jõudsin Pariisi ja veetsin seal kolm ööd silla all raudteejaama lähedal. Kui ma haigeks jäin, soovitasid mõned aafriklased mulle Calais’se minna, kust ma võiksin leida mõne organisatsiooni, kes mind aidata saab. Calais’s öeldi mulle, et nad saavad mind majutada, kui ma oleksin nõus bussiga ühte teise Prantsusmaa piirkonda sõitma.

Ma olin nõus ja istusin bussi, kust leidsin teise sudaanlase, keda ma ei tundnud. Pärast 11 tundi sõitu jõudsime ühel väga udusel õhtul ühte väikesesse külla. See oli Taizé. Me kartsime ja ei tahtnud bussist välja tulla! Lõpuks tulin bussist maha, et vetsu minna ja kui ma tagasi tulin, oli buss läinud! Meid võttis vastu kohalik külavanem ja külarahvas ning vennaskonna vennad ja ühe organisatsiooni esindajad. Ja just selles külas algas minu elu uus lugu.

Päev-päevalt õppisime küla ja selle elanikke tundma. Inimesed tulid meile külla, aga me ei saanud neist aru, sest me ei rääkinud prantsuse keelt! Suur tänu vabatahtlikele, kes tulid meile prantsuse keelt õpetama.

Calais’st saabunud grupis olime kõik moslemid, aga meie jaoks ei olnud see mingi probleem, et meid võttis vastu kristlik kogukond. Meile anti paik, kus saime oma palvusi pidada ja meid respekteeriti. Mõnikord oleme käinud ka kirikus, et näha, kuidas teie palvetate, mõnikord on vennad jällegi meid mošees külastanud. Me elame koos rahus.

Leidsime suurepärase perekonna. Üks vendadest on meie jaoks nagu vanem vend, meil on ka ema ja onu külaelanikest koosnevas peres. Ja igaühele meist on toeks ka üks kohalik pere. Nädala eest käisin ma Clunys koos oma adopteeritud perega ja ma tänan neid väga kogu nende suure abi eest.

Mis kõige tähtsam, me oleme saanud ka oma asüülitaotlusele ka positiivse vastuse. Sain juba enne suve algust pagulase staatuse, nii et ma töötasin suvel kolm kuud põllumajanduslikus ettevõttes. See võimaldas mul natuke raha kõrvale panna, nii et nüüd saan õpingutele pühenduda.

Olen elanud Taizés peaaegu aasta ning olen saanud sõpru kogu maailmast. Ma ütleksin teile, et ärge kartke kohtuda nendega, kes on teist erinevad.

Ahmed


— -

Minu nimi on Nemat ja ma tulen Afganistanist. Olen elanud peaaegu aasta Taizé Vennaskonna keskel ning kolisin just naaberkülla, Ameugnysse, väikesesse korterisse, mille üürisin. Töötan ehitusfirmas.

Ma olen pärit väikesest külast Põhja-Afganistanis. Elasin seal koos oma vanemate ja õdede-vendadega. Töötasin oma isa poes. Aga ebakindluse ja terrorihirmu tõttu läksin tööle politseisse riigi teise piirkonda.

Ühel päeval sõitsin koos teiste politseinikega autos, kui korraga plahvatas tee peal pomm - kolm mu kolleegi said surma, mina ja üks teine saime tõsiseid vigastusi. Olin pikka aega koomas ning jäin kolmeks kuuks haiglasse. Hiljem ründas Taliban mu koduküla ja hävitas meie perekonna maja - kaks mu vendadest ning üks onupoeg said surma. Ülejäänud perel õnnestus põgeneda ning mägedesse minna.

Ma olin nii hirmul, et otsustasin minna Euroopasse. Läksin jalgsi läbi Afganistani, kõndides öösiti ja magades päeval metsas. Seejärel sõitsin kitsas veokis, mis oli täis tuubitud kümneid inimesi. Jõudsin Kreekasse pärast kaheksatunnist sõitu väikeses plastmasspaadis, kus oli peale minu veel rohkem kui 50 inimest. Euroopas sõitsin bussi ja rongiga ning liikusin ka jalgsi. Lõpuks olin läbinud 11 riiki, enne kui jõudsin 25. novembril 2015 Prantsusmaale. Mu rännak kestis kolm kuud.

Kõigepealt olin Pariisis, seejärel nädala Calais’s. Tulin Taizésse 4. detsembril koos kahe afgaani ja kolme sudaanlasega. Siit leidsime veel seitse sudaanlast. Kahe päeva pärast soovisid ülejäänud kaks afgaani lahkuda ning ma jäin üksi koos kümne sudaanlasega. Ma ei rääkinud ei inglise ega prantsuse keelt, nii et mul oli teistega väga raske suhelda. Aga nad võtsid mind nii soojalt vastu, et koos Taizé vendade ja külaelanikega on neist saanud minu perekond.

Ma olen moslem ja tunnen end siin kristlaste seas väga hästi. Me kõik palvetame Jumala poole. Ma tunnen end Taizés nagu kodus! Aga kui minu kodumaal ühel päeval rahu ja turvalisus taastatakse, tahaksin muidugi tagasi minna.

Nemat


— -

Eman, iraagi pereema, kõneles samuti kokkutuleku ajal noortele. Ta kirjutab:

Minu nimi on Eman AL CHOCHONA. Ma elan Ameugnys koos oma abikaasa Mithaqiga ja meie kahe pojaga - 7-aastase Manueli ja 4-aastase Nooriga. Me oleme Iraagi kristlased Süüria ortodoksi kirikust. Elasime Bartellas, väikeses linnas, mis asub Mosuli lähedal Niinive tasandikul ja kus on suur kristlaste kogukond.

2014. aasta juunis vallutas Islamiriik Mosuli. Seejärel ründas Islamiriik kurdi peshmergat, kes oli seni Bartellat kaitsnud. 5. augusti öösel pidime maha jätma oma maja ja kogu oma vara. Põgenesime koos teiste Bartella elanikega Erbilisse Iraagi Kurdistanis. Alguses magasime me põrandal, seejärel saime endale telgi, hiljem aga haagiselamu, mida jagasime ühe teise perega. Novembris aga saime elama asuda kolmetoalisse korterisse, mida me jagasime veel kahe perekonnaga. Me sõltusime kõiges mittetulundusühingute ja kirikute abist. Me ei leidnud tööd. Elu oli väga raske - lapsed ei saanud koolis käia, tulevikuks polnud mingeid väljavaateid ning me kartsime pidevalt, et meid sunnitakse sealtki põgenema.

Nõnda ei jäänud meil muud üle kui Iraagist lahkuda. 2015. aasta jaanuaris võtsime ühendust pagulasest sõbraga Prantsusmaal. Just tema saatis meie toimiku ühe Pariisi ühingu kaudu Taizé Vennaskonnale. Vennad hoolitsesid selle eest, et saaksime loa tulla Prantsusmaale, ning 2015. aasta juunis saimegi Prantsusmaa viisa ja lennupiletid. Saabusime Prantsusmaale 12. juunil 2015. Vennad aitasid meil saada pagulasstaatuse ning olid abiks ka kõikide administratiivsete toimingute juures. Nüüd me elame rahulikult Ameugnys; minu abikaasa käib tööl ja lapsed käivad koolis. Õpime prantsuse keelt koos külaelanikega, kes meid selles abistavad. Oleme tänulikud vendadele ja külaelanikele, kes meid vastu võtsid ja meid aitasid.

Praegu jälgime Mosulis toimuvat suure tähelepanuga ning meil on hea meel, et Iraagi armee suutis eelmisel nädalal Bartella vabastada, tunneme rõõmu, hoolimata uudistest, et paljud majad ja kirikud on rüüstatud. Aga meie elu on nüüd Prantsusmaal.

Eman


— -

Suvel andis 29-aastane Ibrahim kohtumisel Vend Aloisiga oma tunnistuse:
Brotherhood begins by listening to others

— -

Ka 26-aastane Hassan kõneles 18-35-aastastele pühendatud nädalal Lepituse kirikus:
article 20792

Viimati uuendatud: 3. november 2016