Terve 2015. aasta jooksul otsisime me Taizés uusi võimalusi solidaarsuseks - see on tänapäeval nii oluline. Üle kogu maailma on nii usklike kui mitteusklike jaoks muutunud väljakutseks uut tüüpi probleemid - rändeprobleemid, ökoloogilised ja sotsiaalsed probleemid.
Relvastatud vägivald teeb riike ja rahvaid maatasa ebainimlike ideoloogiate nime all. Säilitades selge mõtlemise, jätkame me oma „usalduse palverännakut”, pannes sellega vastu ebakindluse tekitatud hirmule. On veelgi olulisem, et need, kes veel otsivad või juba elavad ülemaailmses solidaarsuses, toetaksid üksteist.
Kui torm möllab, siis kaljule rajatud hoone jääb püsima (Matteuse 7:24-25). Me tahame ehitada oma elud Kristuse sõnadele ja nii koosneb meie kalju peamistest evangeeliumitõdedest, mis on kõikidele kättesaadavad: rõõm - lihtsus - halastus. Vend Roger on need tõed seadnud Taizé Vennaskonna elu keskmesse - need võimaldasid tal minna edasi ka rasketel aegadel. Ta võttis need omaks, et pöörduda nende juurde iga päev.
Need kolm sõna juhivad meid meie teekonnal järgmise kolme aasta jooksul. 2016. aastal alustame halastusega samas vaimus, nagu paavst Franciscus alustas Halastuse Aastat.
Evangeelium kutsub meid olema Jumala halastuse tunnistajateks. Siin on viis ettepanekut, et äratada meis halastuse julgus.
Vend Alois
Esimene ettepanek
Usaldage endid Jumalale, kes on halastus
Sina oled andeksandja Jumal, armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest. (Nehemja 9:17)
Olge armulised, nagu teie Isa on armuline! (Luuka 6:36)
Piibli järgi on Jumal halastus, ehk teisisõnu kaastunne ja headus. Rääkides tähendamissõna isast ja tema kahest pojast (Luuka 15), näitab Jeesus, et Jumala armastus ei sõltu meie headest tegudest, see antakse meile tingimusteta. Isa armastab poega, kes on talle kogu elu ustavaks jäänud. Ja samas sirutab ta oma käed välja selle poja poole, kes tema juurest ära läks, ta teeb seda juba siis, kui poeg on temast veel kaugel.
Jumal lõi inimesed oma näo järgi. Nii et „te saate Jumala sarnaseks, kui võtate omaks headuse. Saagu teie süda täis halastust ja headust, et te võiksite olla riietatud Kristusega” (Kaisarea Basilius, 4. sajand).
Jumala armastus ei ole meile antud vaid üheks hetkeks, vaid kõikideks aegadeks. Halastuse kaudu saame me olla selle armastuse peegelduseks. Kristlastena jagame me paljude teiste religioonide esindajatega vajadust asetada halastus ja headus oma elu keskmesse.
++ Võtkem vastu Jumala armastus. Jumal ei sulge kunagi oma südant meie ees ja Jumala ustav headus kaitseb meid alati, ka siis, kui meie eksimused panevad meid komistama. Kui me oleme Jumalast eemale läinud, siis ei peaks me kunagi kartma tagasi pöörduda ja teda usaldada. Jumal tuleb meile alati vastu.
++ Me ei peaks vaatlema palvet kui pingutavat otsingut, vaid me peaksime selle vastu võtma kui võimaluse peatuda ja hinge tõmmata, kui hetke, mil Püha Vaim täidab meid Jumala armastusega ning lubab meil jätkata elu täis halastust.
Teine ettepanek
Andesta ikka ja jälle
Rõivastuge siis südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! (Koloslastele 3:12-13)
Peetrus tuli Jeesuse juurde ja küsis temalt: „Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?” Jeesus ütles talle: „Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda.” (Matteuse 18:21-22)
Jumala andestus ei ebaõnnestu kunagi. Kristus andestas terve oma elu jooksul ja isegi ristil olles; ta keeldus kedagi hukka mõistmast.
Teadmine, et meile on andestatud ja ise andestada - see on üks kõige vabastavamaid rõõme. See on sisemise rahu allikas, mille Kristus tahab meile anda.
Kirik, Kristust armastavate inimeste kogudus, on kutsutud muutuma halastuse läbi. „Kui Kirik kuulab, tervendab ja lepitab, siis saab ta selleks, mis ta on oma kõige säravamas olekus - armastuse, halastuse ja lohutuse osadus, Ülestõusnud Kristuse selge peegeldus. Kirik, mis pole kunagi liiga kaugel ega asu kaitsepositsioonil, on vaba kõigest karmusest, võib särada alandlikku usaldust otse inimeste südamesse.” (Vend Roger)
Jumala andestuse sõnumit ei saa kasutada kurjuse või ebaõigluse õigustuseks. Vastupidi, see teeb meid vabamaks, nõnda et me võiksime ära tunda nii enda puudused kui ka puudused ja ebaõiglused meie ümber ja maailmas. Meie ülesanne on õiglus jalule seada seal, kus iganes seda teha saab.
++ Püüdkem andestada — isegi seistekümmend seitse korda. Kui saadud haav on liiga suur, võime proovida edasi minna sammhaaval. Enne, kui soov andestada meis esile kerkib, võib see mõnikord kauaks jääda kogetud ebaõigluse varju.
++ Me võime näidata, et Kirik on halastuse kogukond, olles inimestel vahet tegemata avatud kõigile enda ümber, näidates üles külalislahkust, hoidudes rangelt kellegi üle kohut mõistmast, kaitstes rõhutuid, muutes oma südant kõikehõlmavaks ja lahkeks...
Kolmas ettepanek
Astu ligi seal, kus on mure ja kannatus, kas üksi või koos teistega
Kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev. (Jesaja 58:10)
Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest - kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? (1. Johannese 3:17)
Halastuse ikoonil on kujutatud Kristust, kes vaatab meie peale armastusega ning räägib meile halastaja samaarlase loo (Luuka 10): üks mees on jäetud poolsurnuna teeservale; preester ja leviit tulevad sealt mööda ja jätkavad oma teed; Samaariast pärit võõramaalane läheb haavatud mehe juurde, hoolitseb tema eest ja viib ta võõrastemajja.
Halastus avab meie südamed teiste inimeste raskustele, peidetud muredele, materiaalsele vaesusele ja ka teistsugustele kannatustele - raskes olukorras olevale lapsele, raskustes perele, kodutule, noorele, kes ei näe oma elul mõtet, üksikule vanale naisele või mehele, väljatõugatule, samuti neile, kellel puudub ligipääs haridusele, kunstile või kultuurile.
Vaeste inimeste kaudu loodab Kristus ise meie kaastundele ja ütleb meile: „Ma olin näljane ja sa andsid mulle süüa” (Matteuse 25). „Halastusest võtab Kristus enda peale kõikide inimeste kannatuse. Oma headuses jagab ta saladuslikult inimestes olevaid kannatusi kuni maailma lõpuni.” (Maksimus Tunnistaja, 7. sajand).
Kui raskused meid haavavad, hoolitseb Kristus meie eest. Tema hooliv pilk võib avalduda kellegi kaudu, kes meie juurde tuleb, mõnikord inimese kaudu, kelle peale vaadatakse ülalt alla, justnagu samaarlasest võõra peale tähendamissõnas.
++ Julgegem kas üksi või mitmekesi minna raske olukorra juurde, mis on meie ümber, meie teepervel. Halastus ei ole sentimentaalne, vaid nõudlik; see ei tunne piire. Kui seadus seab kohustustele kindlad piirid, siis ei ütle halastus iialgi: „Küllalt! Ma olen oma kohuse täitnud.”
Neljas ettepanek
Anda halastusele sotsiaalsed mõõtmed
Mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. (Jeremija 9:23)
Mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? (Miika 6:8)
Jumala südames on kõik inimesed üks perekond. Nii et halastusel on veelgi suuremad mõõtmed.
Selleks, et ülemaailmne solidaarsus saaks tegelikkuseks, on vältimatult vajalik tugevdada rahvusvahelisi institutsioone, kes seavad reegleid demokraatlikult, et kindlustada suurem õiglus ja hoida rahu.
Vaeste riikide võlg on sageli tingitud sellest, et võimsamad rahvad ja korporatsioonid kasutavad nende ressursse ära. Isegi kui meile tundub, et selle muutmiseks on võimatu midagi ette võtta, võime me meeles pidada, et selle võla andestamine on tee õigluse taastamise juurde. Piibel tuletab meile meelde, küll veidi teistsuguses kontekstis kui tänapäeval: „Kui su vend jääb kehvaks ja ta jõud väsib su kõrval, siis toeta teda, ta elagu su juures nagu võõras või majaline!” (3. Moosese 25:35)
Üle kogu maailma on naised, mehed ja lapsed sunnitud oma kodumaa maha jätma. Nende raske olukord annab neile tegutsemisjõu, mis on tugevam kui mistahes barjäär. Rikkad riigid peaksid mõistma, et nad jagavad vastutust ajaloohaavade eest, mis on viinud massilise rändeni, eriti Aafrikast ja Lähis-Idast.
++ On oluline mõista, et isegi kui põgenike ja rändajate sissevool põhjustab keerulisi probleeme, võib see olla ka positiivseks võimaluseks. Need, kes koputavad oma kodumaast rikkamate riikide uksele, inspireerivad neid riike elama nendega solidaarsuses. Kas ei aita tulijad neil riikidel leida uut elujõudu? Tegeledes üheskoos väljakutsetega, mida migratsioonilaine kaasa toob, võib Euroopa kogukond endas taas leida vaibunud dünaamilisuse.
++ Me peame ületama hirmu võõraste ja kultuurierinevuste ees. Selline hirm on mõistetav - need, kes aitavad lahkelt sisserändajaid vastu võtta, on mõnikord sellest täiesti kurnatud. Samas hirmud ei vähene, kui isoleerime end müüride taha, need taanduvad siis, kui läheneme neile, keda me veel ei tunne. Selmet näha võõras ohtu meie elustandardile või kultuurile, kas pole mitte olulisem võtta üksteist vastu kui ühe ja sama inimperekonna liikmeid?
Viies ettepanek
Halastus kogu loodu vastu
Kuus päeva tee oma tööd, aga seitsmendal päeval puhka, et su härg ja eesel kosuksid. (2. Moosese 23:12)
Kuus aastat külva oma maale ja kogu sellelt saaki, aga seitsmendal jäta see koristamata ja harimata. (2. Moosese 23:10)
Oma ajastu keeles kutsub piibel meid laiendama halastust ka keskkonnale, austama kõiki elavaid olendeid, kasutama maad arukalt. Üks mesopotaamia kristlane kirjutas: „Kaastundlik süda ei suuda taluda loodu hulgas vähimatki kurjust ega vähimatki kurbust.” (Süüria Iisak, 7. sajand)
Ökoloogiliste katastroofide esmased ohvrid on tavaliselt väga vaesed inimesed. Kliimamuutuste mõju sunnib juba praegu paljusid inimesi oma elupaikadest lahkuma.
Maa kuulub Jumalale: inimesed on saanud selle kingituseks. Meile on usaldatud tohutu vastutus - hoolitseda planeedi eest, mitte raisata selle ressursse. Maa varud on piiratud ja inimesed peavad nende piirangutega leppima.
Maa on meie ühine kodu ja täna see kannatab. Hoolimatusele ei ole ruumi keskkonnakatastroofide, liikide hävimise, bioloogilise mitmekesisuse kadumise ja teatud piirkondades metsade massilise mahavõtmise keskel.
++ Kuidas saame me väljendada oma solidaarsust kogu looduga? Tehes otsuseid, mis mõjutavad meie igapäevaelu, mõeldes hoolega läbi oma tegevuse tarbijate või kodanikena, tehes teadlikuid valikuid lihtsama elustiili kasuks. Elu lihtsamaks muutmine võib olla rõõmu allikaks. Mõned inimesed on otsustanud paastuda kliima ja õigluse nimel iga kuu esimesel päeval. Niisuguste sammude astumine, kus me näitame Jumala halastust kõige vastu, mis on osa meie ühisest kodust, Maast, ei ole valikuline küsimus, see on tingimus, ilma milleta ei saa me sellel planeedil õnnelikult elada.