eesti

TAIZÉ

Vend Roger 2006

Lõpetamata kiri

 
Oma surmapäeva pärastlõunal, 16.augustil, kutsus Vend Roger ühe vendadest enese juurde ja ütles talle: „Pane need sõnad hoolikalt kirja!” Seejärel vaikis ta pikalt, püüdes oma mõtet sõnastada, ning alustas siis: „Kuni selleni, et meie vennaskond loob inimeste hulgas võimaluse avardada...” Ja ta peatus, sest väsimus ei võimaldanud tal lauset lõpetada.

Need sõnad peegeldavad kirge, mis Vend Roger’d veel kõrges easki inspireeris. Mida ta mõtles „avardamise” all? Tõenäoliselt tahtis ta öelda: tee kõik, mis võimalik, et muuta maailmas tajutavamaks armastus, mis Jumalal on eranditult kõikide inimeste ja rahvaste jaoks. Ta tahtis, et meie väike vennaskond tooks selle mõtte oma eludega valguse kätte, pühendades end alandlikult teiste teenimisele. Nõnda soovime meie, vennad, võtta endale selle vastutuse koos kõikide nendega, kes otsivad maailmas rahu.
Oma surmale eelnenud nädalatel oli Vend Roger hakanud mõtisklema kirja üle, mis pidi avaldatama Milaano kokkutuleku ajaks. Ta oli kirja pannud mõned teemad ning tekstid, mida soovis taas kasutada ja mille kallal töötada. Kogusime need kokku just sellisena, nagu nad olid, et koostada „Lõpetamata Kiri”, mis on tõlgitud 57 keelde. See on otsekui viimane sõnum Vend Roger’lt, mis aitab meil jätkata teel, kus Jumal „teeb avaraks me sammud” (Ps 18:37).

Arutledes selle lõpetamata kirja üle 2006. aastal toimuvatel iganädalastel kohtumistel Taizés ja mujal maailmas, võib igaüks leida võimalusi kirja täiendamiseks oma elu kaudu.

Vend Alois

“Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile.” [1] Milline on see rahu, mille Jumal annab?

See on kõigepealt sisemine rahu, südamerahu, mis võimaldab meil vaadata maailma lootusrikka pilguga, isegi kui seda lõhestavad vägivald ja konfliktid.

Jumala rahu on meile ka toetuseks, nii et saaksime alandlikena anda oma panuse rahu ülesehitamiseks seal, kus see on ohustatud.

Maailmarahu on esmatähtis, et leevendada kannatusi, et tänased ja homsed lapsed ei peaks tundma meeleheidet ja ebakindlust.

Püha Johannes väljendab oma evangeeliumis tabavalt kolme sõnaga Jumala olemust: „Jumal on armastus” [2] Kui me suudame kinni haarata vaid nendest kolmest sõnast, siis jõuame kaugele, väga kaugele.

Mis meid nendes sõnades kütkestab? Neis leiame särava selguse: Jumal ei saatnud Kristust maa peale kedagi hukka mõistma, vaid selleks, et iga inimene teaks, et ta on armastatud ja võib leida tee osaduseni Jumalaga.

Kuid miks kütkestab mõningaid inimesi armastuse ime ning kuidas nad teavad, et on armastatud ja hoitud? Miks on teistele jäänud mulje, nagu oleksid nad hüljatud?

Kui igaüks vaid mõistaks, et Jumal jääb meie kõrvale isegi üksinduse põhjatus sügavuses. Jumal ütleb igale inimesele: „Sa oled mu silmis kallis ja auline ja ma armastan sind.” [3] Jah, Jumal saab vaid anda oma armastuse – see võtab kokku terve evangeeliumi.

Jumal palub meilt ja pakub meile lihtsalt võimalust vastu võtta tema lõputu halastus.

Tõelisust, et Jumal meid armastab, on mõnikord raske hoomata. Aga kui me avastame, et tema armastus on eelkõige andestus, siis leiab meie süda rahu ning teeb läbi koguni suure muutuse.

Ja siis suudame Jumalas unustada kõik selle, mis meie südant ründab: Jumalas on allikas, kust saame ammutada värskust ja uut elujõudu.

Kas oleme piisavalt teadlikud sellest, et Jumal meid sedavõrd usaldab, et tal on meist igaühe jaoks kutsumus? Mis on see kutsumus? Jumal kutsub meid armastama nõnda, nagu tema armastab. Ning ei ole olemas suuremat armastust, kui pühendada ennast Jumalale ja teistele inimestele.
Kes iganes elab Jumalas, valib armastuse. Ja süda, mis on otsustanud armastada, võib kiirata piiritut headust. [4]

Nende elu, kes otsustavad armastada ja usaldada, täitub puhta iluga.

Kõik, kes valivad armastuse ja ütlevad seda oma eluga, jõuavad ühe kõige otsustavama küsimuseni: kuidas saame leevendada teiste inimeste valu ja piina, olgu nad siis meie lähedal või kaugel?

Aga mida tähendab armastada? Kas see tähendab kannatuste jagamist kõige halvemini koheldutega? Jah, nii see on.
Kas võib see tähendada lõputut südameheadust ja enese isetut unustamist teiste pärast? Jah, kindlasti.

Ning veelkord: mida tähendab armastada? Armastamine tähendab andestamist, lepituses elamist. [5] Ja lepitus toob alati südamesse kevade.

Väikeses mägikülas, kus ma sündisin, elas meie lähedal üks suur ja väga vaene perekond. Laste ema oli surnud. Üks lastest, kes oli minust pisut noorem, käis sageli meil külas. Ta armastas minu ema nagu oma ema. Ühel päeval sai ta teada, et tema perekond läheb külast minema. Tema jaoks polnud see lahkumine kaugeltki kerge. Kuidas saab üldse viie-kuue aastast last lohutada? Tundus, et laps ei suutnud mõista, miks pidi tema pere lahkuma.

Pisut enne oma surma julgustas Kristus oma sõpru, et nad saavad lohutaja – ta saadab neile Püha Vaimu, kes toetab ja lohutab neid ning jääb alati nende juurde. [6]

Tänapäevalgi kõneleb Kristus vaikselt iga inimese südames: „Ma ei jäta teid kunagi üksi, ma saadan teile Püha Vaimu. Isegi kui te olete sügavas masenduses, jään ma teie kõrvale.”

Püha Vaimu lohutuse vastuvõtmine tähendab otsimist vaikuses ja rahus, enese loovutamist Temale. Siis suudame läbi tulla rasketest olukordadestki.

Kas oleme nii ebakindlad, et vajame lohutust?

On aegu, kus meid kõiki raputavad isiklikud katsumused või teiste kannatused. See võib meie usku koguni kõigutada ja lootuse hävitada. Usukindluse ja südamerahu tagasisaamine nõuab meilt mõnikord kannatlikkust iseenda suhtes.

Lähedase surm, inimese surm, keda me oleksime vajanud siin maa peal oma elu jätkamiseks, on kannatus, mis jätab meisse kõige sügavama jälje. Aga Jumal võib katsumust mõnikord muuta nii, et see avab meile tee osadusse.
Suures kurbuseski võidakse evangeeliumi rõõm meile tagasi anda. Jumal heidab valgust inimeste kannatuste mõistatusele, minnes selleni, et loob meiega lähedased suhted.

Siis leiame end lootuse teel. Jumal ei jäta meid üksinda. Ta võimaldab meil minna edasi osaduse poole, Kiriku armastuse osaduse poole, mis on ühtaegu nii mõistatuslik ja samas asendamatu...

Osaduse Kristus [7] kingib meile suure lohutuse anni.
Sedavõrd, kui Kirik suudab tervendada meie südamed, andes edasi andestust ja kaastundlikkust, teeb ta Kristuse osaduse täiuse meile kättesaadavamaks.

Kui Kirik on endale eesmärgiks seadnud iga inimese saladuse armastamise ja mõistmise, kui ta väsimatult kuulab, lohutab ja tervendab, avaldub tema säravaim olemus: Kirik muutub kristallselgeks osaduse peegelduseks.
Lepituse ja rahu otsimine tähendab võitlust iseendaga. See ei ole lihtne ülesanne. Ükski kestev asi pole loodud kergema vastupanu teed minnes. Osaduse vaim ei ole lihtsameelne. Ta avardab meie südameid, ta on sügav heatahtlikkus, ta ei kuula kahtlustusi.

Kas igaüks meie seast oleks valmis oma elus käima mööda usalduse ja pidevalt uuendatava heasüdamlikkuse radu, et olla osaduse kandjaks?

Sellel teel tulevad mõnikord ette ebaõnnestumised. Siis peame meeles pidama, et rahu ja osaduse allikas on Jumalas. Julguse kaotamise asemel kutsume Püha Vaimu oma nõrkuses toetajaks.

Terve meie elu jooksul võimaldab Püha Vaim meil uuesti ja uuesti teele asuda, liikudes ühest algusest teiseni, olles teel rahu tuleviku poole. [8]

Kuni selleni, et meie vennaskond loob inimeste hulgas võimaluse avardada...

Viimati uuendatud: 23. detsember 2005

Footnotes

[1Johannese 14:27

[21.Johannese 4:8

[3Jesaja 43:4

[4Noortekogu avamisel 1974. aastal ütles Vend Roger: „Mis mõte on elul ilma armastuseta? Milleks enam elada? Mis eesmärgiga? See on meie elu eesmärk: olla igavesti armastatud, armastatud igavikuni, kuni selleni, et oleme valmis armastuse pärast surema. Jah, õndsad on need, kes surevad armastuse pärast.” Armastuse eest suremine tähendas tema jaoks armastamist kuni lõpuni.

[5„Elades lepitatud inimestena.” Oma raamatus Väljavaated õnnele? (A Prospect of Happiness?), mis ilmus kaks nädalat enne tema surma, selgitas Vend Roger veelkord, mida need sõnad tema jaoks tähendasid: „Lubage siin meenutada, et mu emapoolne vanaema avastas vaistlikult võtme oikumeenilise kutse juurde ning et tema avas mulle tee, mida ma püüdsin seejärel praktikas rakendada. Pärast Esimest maailmasõda oli tema suurim soov, et keegi ei peaks kunagi läbi tegema neid katsumusi, mida tema oli läbi teinud. Kuna kristlased olid pidanud Euroopas sõda üksteise vastu, siis püüdis ta neid vähemalt lepitada, et järgmist sõda vältida. Ta oli pärit vanast protestantlikust perekonnast, aga püüdes end sisemiselt lepitada, hakkas ta käima katoliku kirikus, katkestamata samas sidemeid protestantidega. Mulle oli noorena tunnistus tema elust suurt muljet avaldanud ning tänu sellele leidsin tema jälgedes käies oma kristliku identiteedi, lepitades eneses oma suguvõsa usu katoliku usu müsteeriumiga, ilma et oleksin sealjuures pidanud kellegagi sidemeid katkestama.”

[6Johannese 14:18 ja 16:7

[7„Osaduse Kristus.” Vend Roger kasutas seda väljendit juba siis, kui ta võttis 5.oktoobril 1986. aastal Taizés vastu paavst Johannes Paulus II: „Minu vendade ja minu pidev igatsus on see, et iga noor võiks avastada Kristuse. Mitte isoleeritud Kristuse, vaid ‘osaduse Kristuse’, kes on täielikult esindatud osaduse müsteeriumis, milleks on tema Ihu, Kirik. Kristuse osaduses võivad paljud noored leida viise oma elu pühendamiseks kuni lõpuni. Selles on neil kõik, mida nad vajavad, et muutuda usalduse ja lepituse loojateks, mitte ainult isekeskis, vaid kõikide põlvkondade vahel kõige vanematest inimestest väikeste lasteni. Meie Taizé Vennaskonnas on ‘osaduse Kristuse’ järgimine kui tuli, mis meid põletab. Läheksime maailma otsa, et otsida teid lepituseks, küsiksime, paluksime, anuksime, kui vaja, aga ei teeks seda kunagi väljaspool Kiriku ainulaadset osadust.”

[8Need viimased neli paragrahvi on pärit Vend Roger kõnest 2004. aasta detsembris Euroopa kokkutuleku lõpus Lissabonis. Need oli tema viimased avalikkuse ees kõneldud sõnad.