«Jumal valmistab meile mitte õnnetuse, vaid rahu tulevikku; Jumal tahab meile anda tulevikku ja lootust.» [1]
Tänapäeval igatsevad paljud inimesed rahu tuleviku järele, ühiskonna järele, mis on vabanenud vägivalla ähvardustest.
Kuigi mõnda ängistab ebakindel tulevik ja nad on sellest kammitsetud, on maailmas ka leidlikke ja loovaid noori.
Need noored ei lase ennast kaasa tõmmata nukruse keerdkäikudesse. Nad teavad, et Jumal ei loonud meid kõrvalseisjateks. Nende jaoks ei ole elu allutatud juhuse paratamatusele. Nad on teadlikud, et kahtlused või julguse kaotus võivad inimest halvata.
Kogu hingest püüavad need noored mitte õnnetuse, vaid rahu tuleviku valmistamise poole. Rohkem kui nad seda ise mõistavad, õnnestub neil muuta oma elu valguseks, mis särab nende ümber.
Nende seas on rahu ja usalduse kandjaid ka seal, kus valitsevad vapustused ja vastuolud. Nad jäävad kindlaks ka siis, kui katsumus või ebaõnnestumine raskelt õlgadele rõhub. [2]
Mõnikord õhtuti Taizés, tähistaeva all, kuuleme noorte hääli oma avatud akendest. Me oleme pidevalt üllatunud, et neid on siin nii arvukalt. Nad otsivad, nad palvetavad. Ja me ütleme: nende püüdlus rahu ja usalduse järele on nagu need tähed – väikesed valgusetäpid öös.

Me elame ajal, mil paljud küsivad endalt: aga mis on usk? Usk on lihtne Jumala usaldamine, vastupandamatu usalduse voog, kogu elu jooksul lakkamatult uuenev.
Igaühel võib olla kahtlusi. See pole midagi muret tekitavat. Me soovime ennekõike kuulata Kristust, kes meie südames sosistab: «Sul on kahtlusi? Ära muretse, Püha Vaim on alati sinuga.» [3]
On neid, kes on teinud selle üllatava avastuse: Jumala armastus võib puhkeda ka kahtlustest puudutatud südames. [4]

Üks esimesi Kristuse sõnumeid Evangeeliumis on järgmine: «Õndsad on lihtsad südamelt!» [5] Jah, õnnelik on see, kes läheneb lihtsusele, nii oma südames kui ka oma elus.
Lihtne süda proovib elada praeguses hetkes, võttes vastu iga päeva nagu Jumala andi.
Lihtsuse vaim, kas see ei kuma ka mitte siiras rõõmus, ka lõbususes?
Lihtne süda ei taotle kõige mõistmist usust iseenesest. Ta ütleb: see, millest mina vähe aru sain, seda mõistavad teised paremini ja aitavad mul teed jätkata. [6]
Oma elu lihtsamaks muutmine võimaldab jagamist kõige vaesematega, aidates leevendada valu seal, kus on haigus, vaesus, nälg… [7]

Ka meie isiklik palve on lihtne. Kas me arvame, et palveks on vaja palju sõnu? [8] Ei. Võib juhtuda, et mõnest saamatust sõnast piisab, et kõik Jumala ette tuua, nii meie hirmud kui ka meie lootused.
Ennast Püha Vaimu hoolde usaldades leiame tee, mis viib muretsemisest usalduseni. [9] Ja me ütleme talle:
«Püha Vaim, anna meile,
et me ennast igal hetkel sinu poole pööraksime.
Sageli me unustame, et sina elad meis,
et sina palvetad meis, et sina armastad meis.
Sinu kohalolu meis on usaldus
ja pidev andestus.»
Jah, Püha Vaim süütab meis valguse kuma. Isegi kui see on väga kahvatu, äratab ta meie südameis igatsuse Jumala järele. Ja lihtne igatsus Jumala järele on juba palve.
Palve ei vii meid eemale selle maailma kohustustest. Vastupidi, pole midagi kohusetundlikumat kui palvetamine: mida enam me elame kõige lihtsamas, vähenõudlikumas palves, seda enam oleme me kutsutud armastama ja seda oma elus väljendama.

Kust leida hädavajalik lihtsus, et Evangeeliumi järgi elada? Kristuse sõnum valgustab meid. Ühel päeval ütles ta oma jüngritele: «Laske lapsed minu juurde tulla, sest selliste päralt on taevariik.» [10]
Kes suudaks end väljendada samamoodi nagu mõned lapsed seda oma usaldusega teevad? [11]
Nii me soovime paluda Jumalalt: «Jumal, kes sa meid armastad, tee meid alandlikeks, anna meile suur lihtsus meie palves, inimlikes suhetes, teisi vastu võttes…»

Jeesus Kristus ei tulnud maailma kellegi üle kohut mõistma, vaid inimestele osaduse teid avama.
Juba kaks tuhat aastat on Kristus meie seas Püha Vaimu läbi, [12] tema müstiline kohalolu on saanud avalikuks selles nähtavas osaduses [13]: see liidab naisi, mehi, noori, kes on kutsutud üksteisest lahknemata üheskoos edasi minema. [14]
Aga siiski, sajandite jooksul on kristlased läbi elanud mitmeid vapustusi: lahknemised on leidnud aset nende seas, kes ometi kuulutavad usku samas Jumala armastuses.
Osaduse taastamine on tänapäeval möödapääsmatu, seda ei saa lakkamatult aegade lõpuni edasi lükata. [15] Kas me teeme kõik selleks, et kristlased ärkaksid osaduse vaimule? [16]
On kristlasi, kes juba aega viitmata elavad oma kodukohas osaduses üksteisega, väga alandlikult, väga lihtsalt. [17]
Oma isikliku eluga muudavad nad Kristuse kohalolu nähtavaks paljudele teistele. Nad teavad, et Kirik ei eksisteeri iseenda jaoks, vaid maailma jaoks, et sinna asetada rahu seeme.
«Osadus» on ilusaimaid Kiriku nimetusi: selles ei saa olla vastastikust toorutsemist, vaid ainult selgus, südameheadus, kaastunne… ja pühaduse uksed avanevad.

Evangeelium kutsub meid avastama seda üllatavat tõsiasja: Jumal ei ole hirmu ega kartuse looja, Jumal saab meid üksnes armastada.
Püha Vaimu kohalolu läbi muudab Jumal meie südameid.
Ja väga lihtsas palves võime me aimata, et me pole kunagi üksi: Püha Vaim, hoia meis osadus Jumalaga, mitte üheks hetkeks, vaid eluni, mis kunagi ei lõpe.