TAIZÉ

Vend Roger 2005

Rahu tulevik

 
See vend Roger’ kiri Taizést on tõlgitud 55 keelde (nendest 24 Aasia keeled), kiri ilmus Euroopa noortekohtumise ajal Lissabonis. Selle üle arutletakse ja mõtiskletakse 2005. aasta jooksul iganädalastel noortekohtumistel Taizés, mujal Euroopas või teistel mandritel.

«Jumal valmistab meile mitte õnnetuse, vaid rahu tulevikku; Jumal tahab meile anda tulevikku ja lootust.» [1]
Tänapäeval igatsevad paljud inimesed rahu tuleviku järele, ühiskonna järele, mis on vabanenud vägivalla ähvardustest.
Kuigi mõnda ängistab ebakindel tulevik ja nad on sellest kammitsetud, on maailmas ka leidlikke ja loovaid noori.
Need noored ei lase ennast kaasa tõmmata nukruse keerdkäikudesse. Nad teavad, et Jumal ei loonud meid kõrvalseisjateks. Nende jaoks ei ole elu allutatud juhuse paratamatusele. Nad on teadlikud, et kahtlused või julguse kaotus võivad inimest halvata.
Kogu hingest püüavad need noored mitte õnnetuse, vaid rahu tuleviku valmistamise poole. Rohkem kui nad seda ise mõistavad, õnnestub neil muuta oma elu valguseks, mis särab nende ümber.
Nende seas on rahu ja usalduse kandjaid ka seal, kus valitsevad vapustused ja vastuolud. Nad jäävad kindlaks ka siis, kui katsumus või ebaõnnestumine raskelt õlgadele rõhub. [2]
Mõnikord õhtuti Taizés, tähistaeva all, kuuleme noorte hääli oma avatud akendest. Me oleme pidevalt üllatunud, et neid on siin nii arvukalt. Nad otsivad, nad palvetavad. Ja me ütleme: nende püüdlus rahu ja usalduse järele on nagu need tähed – väikesed valgusetäpid öös.

Me elame ajal, mil paljud küsivad endalt: aga mis on usk? Usk on lihtne Jumala usaldamine, vastupandamatu usalduse voog, kogu elu jooksul lakkamatult uuenev.
Igaühel võib olla kahtlusi. See pole midagi muret tekitavat. Me soovime ennekõike kuulata Kristust, kes meie südames sosistab: «Sul on kahtlusi? Ära muretse, Püha Vaim on alati sinuga.» [3]
On neid, kes on teinud selle üllatava avastuse: Jumala armastus võib puhkeda ka kahtlustest puudutatud südames. [4]

Üks esimesi Kristuse sõnumeid Evangeeliumis on järgmine: «Õndsad on lihtsad südamelt!» [5] Jah, õnnelik on see, kes läheneb lihtsusele, nii oma südames kui ka oma elus.
Lihtne süda proovib elada praeguses hetkes, võttes vastu iga päeva nagu Jumala andi.
Lihtsuse vaim, kas see ei kuma ka mitte siiras rõõmus, ka lõbususes?
Lihtne süda ei taotle kõige mõistmist usust iseenesest. Ta ütleb: see, millest mina vähe aru sain, seda mõistavad teised paremini ja aitavad mul teed jätkata. [6]
Oma elu lihtsamaks muutmine võimaldab jagamist kõige vaesematega, aidates leevendada valu seal, kus on haigus, vaesus, nälg… [7]

Ka meie isiklik palve on lihtne. Kas me arvame, et palveks on vaja palju sõnu? [8] Ei. Võib juhtuda, et mõnest saamatust sõnast piisab, et kõik Jumala ette tuua, nii meie hirmud kui ka meie lootused.
Ennast Püha Vaimu hoolde usaldades leiame tee, mis viib muretsemisest usalduseni. [9] Ja me ütleme talle:
«Püha Vaim, anna meile,
et me ennast igal hetkel sinu poole pööraksime.
Sageli me unustame, et sina elad meis,
et sina palvetad meis, et sina armastad meis.
Sinu kohalolu meis on usaldus
ja pidev andestus.»
Jah, Püha Vaim süütab meis valguse kuma. Isegi kui see on väga kahvatu, äratab ta meie südameis igatsuse Jumala järele. Ja lihtne igatsus Jumala järele on juba palve.
Palve ei vii meid eemale selle maailma kohustustest. Vastupidi, pole midagi kohusetundlikumat kui palvetamine: mida enam me elame kõige lihtsamas, vähenõudlikumas palves, seda enam oleme me kutsutud armastama ja seda oma elus väljendama.

Kust leida hädavajalik lihtsus, et Evangeeliumi järgi elada? Kristuse sõnum valgustab meid. Ühel päeval ütles ta oma jüngritele: «Laske lapsed minu juurde tulla, sest selliste päralt on taevariik.» [10]
Kes suudaks end väljendada samamoodi nagu mõned lapsed seda oma usaldusega teevad? [11]
Nii me soovime paluda Jumalalt: «Jumal, kes sa meid armastad, tee meid alandlikeks, anna meile suur lihtsus meie palves, inimlikes suhetes, teisi vastu võttes…»

Jeesus Kristus ei tulnud maailma kellegi üle kohut mõistma, vaid inimestele osaduse teid avama.
Juba kaks tuhat aastat on Kristus meie seas Püha Vaimu läbi, [12] tema müstiline kohalolu on saanud avalikuks selles nähtavas osaduses [13]: see liidab naisi, mehi, noori, kes on kutsutud üksteisest lahknemata üheskoos edasi minema. [14]
Aga siiski, sajandite jooksul on kristlased läbi elanud mitmeid vapustusi: lahknemised on leidnud aset nende seas, kes ometi kuulutavad usku samas Jumala armastuses.
Osaduse taastamine on tänapäeval möödapääsmatu, seda ei saa lakkamatult aegade lõpuni edasi lükata. [15] Kas me teeme kõik selleks, et kristlased ärkaksid osaduse vaimule? [16]
On kristlasi, kes juba aega viitmata elavad oma kodukohas osaduses üksteisega, väga alandlikult, väga lihtsalt. [17]
Oma isikliku eluga muudavad nad Kristuse kohalolu nähtavaks paljudele teistele. Nad teavad, et Kirik ei eksisteeri iseenda jaoks, vaid maailma jaoks, et sinna asetada rahu seeme.
«Osadus» on ilusaimaid Kiriku nimetusi: selles ei saa olla vastastikust toorutsemist, vaid ainult selgus, südameheadus, kaastunne… ja pühaduse uksed avanevad.

Evangeelium kutsub meid avastama seda üllatavat tõsiasja: Jumal ei ole hirmu ega kartuse looja, Jumal saab meid üksnes armastada.
Püha Vaimu kohalolu läbi muudab Jumal meie südameid.
Ja väga lihtsas palves võime me aimata, et me pole kunagi üksi: Püha Vaim, hoia meis osadus Jumalaga, mitte üheks hetkeks, vaid eluni, mis kunagi ei lõpe.

Viimati uuendatud: 13. jaanuar 2005

Footnotes

[1Need sõnad on kirjutatud kuus sajandit enne Kristust: vaata Jeremija 29:11 ja 31:17.

[2Sellel aastal, kui Euroopa Liiduga on liitunud kümme uut riiki, on paljud Euroopa noored teadlikud, et nad elavad mandril, mis peale pikaajaliste lõhenemiste ja konfliktide läbielamist otsib ühtsust, et minna edasi rahu teel. Muidugi, jäävad pinged ja ebaõiglus, mõnikord isegi vägivald, mis tekitavad kõhklusi. Oluline on sellel teel mitte peatuda: rahupüüdlused on Euroopa ülesehitamise allikaiks. Aga see ei pakuks meile kõige vähematki huvi, kui selle ainsaks eesmärgiks oleks veel tugevama, veel jõukama mandri loomine, kui Euroopa annaks järele kiusatusele oma piirides endasse tõmbuda. Euroopa muutub täielikult iseendaks alles siis, kui ta avab ennast teistele solidaarsuses vaestemate rahvastega. Tema ülesehitamine saab mõtte, kui seda vaadata vaheetapina kogu inimkonna rahu teenistuses. Seepärast, kuigi meie aastalõpu kohtumine kannab nime «Euroopa kokkutulek», sooviksime me üha enam seda näha kui «ülemaailmset usalduse palverännakut».

[3Vaata Johannese 14:16-18 ja 27. Jumal on olemas sõltumata meie usust või kahtlustest. Kui meis on kahtlusi, ei tähenda see seda, et Jumal oleks meist kaugenenud.

[4Ühel päeval kirjutas Dostojevski oma päevaraamatus: «Ma olen kahtluse ja uskmatuse laps. Millise kohutava kannatuse on läinud ja läheb mulle maksma see usujanu, mis on minu hinges üha tugevam, kui sellele lisanduvad vastupidised argumendid… Minu “Hoosianna” on läbinud kahtluste sulatusahju.» Ometi jätkas Dostojevski: «Pole midagi ilusamat, midagi sügavamat, midagi täiuslikumat Kristusest; ei ole ega saa kunagi olema.» Kui see Jumala inimene võib endas aimata mitte-usklikku üheskoos usklikuga, pole tema kirglik armastus Kristuse vastu sellest sugugi vaidlustatud.

[5Matteuse 5:3.

[6Isegi kui meie usaldus muutub hapraks, ei toetu me ainuüksi iseenda usule, vaid kõigi nende usaldusele, kes olid enne meid ja kes meid ümbritsevad.

[7ÜRO Maailma Toiduprogramm avaldas hiljuti maailma näljakaardi. Vaatamata viimaste aastate edasiminekule kannatab 840 miljonit inimest maailmas nälja käes, nendest 180 miljonit on vähem kui viieaastased lapsed.

[8Vaata Matteuse 6:7-8.

[9Seda Jumala hoolde usaldamise teed võivad toetada üha uuesti korratavad lihtsad laulud, nagu näiteks see siin: «Vaid Jumalas võib leida rahu mu hing.» Kui me oleme tööl, kui me puhkame, jätkub see laul meie südames.

[10Matteuse 19:14.

[11Üheksa-aastane poiss, kes ühel nädalal käis meie juures palvetamas, ütles mulle ühel päeval: «Minu isa jättis meid maha. Ma ei näe teda enam kunagi, aga ma armastan teda ikka ja õhtul ma palvetan tema eest.»

[12Vaata 1.Peetruse 3:18; Roomlastele 1:4 ja 1.Timoteosele 3:16.

[13Seda osadust kutsutakse Kirikuks. Jumala südames on Kirik üks, seda ei saa osadeks jagada.

[14Mida enam me läheneme Evangeeliumile, seda enam me läheneme üksteisele. Ja lõhestavad eraldumised kaugenevad.

[15Kristus kutsub meid viivitamatule lepitusele. Me ei tohi unustada tema sõnu püha Matteuse Evangeeliumis: «Kui sa nüüd oma ohvrianni altarile tood ja sulle tuleb meelde, et sinu vennal on midagi sinu vastu, siis mine ja lepi esmalt ära oma vennaga» (Mt. 5:26). «Esmalt mine,» ütleb ta, mitte: «Mine pärast».

[16Damaskuses, selles proovile pandud Kaug-Idas elab Antiookia õigeusu patriarh Ignatius IV. Ta väljendab ennast haaravate sõnadega: «Oikumeeniline liikumine on taandumas. Mis on järele jäänud algatatud prohvetlikest sündmustest, mille kehastajateks olid teiste seas sellised isiksused nagu paavst Johannes XXIII ja patriarh Athénagoras? Meie lahknemised muudavad Kristust tundmatuseni, see on vastuolus tema tahtega näha meid ühtsena: “nii, et maailm usuks”. Meil on viivitamatu vajadus prohvetlike algatuste järele, et tuua oikumeeniline liikumine välja keerdkäikudest, kuhu, ma kardan, see on takerdunud. Meil on möödapääsmatu vajadus prohvetite ja pühakute järele, et lõpuks aidata meie kirikutel pöörduda vastastikusele andestusele.»

[17Oma külaskäigu ajal Taizésse 5. oktoobril 1986 rõhutas paavst Johannes Paulus II osaduse tee tähtsust, öeldes meie kogukonnale: «Tahtes ise olla “kogukonna võrdpildiks” aitate te kõiki, keda te kohtate, olla ustavad oma kiriklikule kuuluvusele, mis on nende hariduse ja teadliku valiku vili, samas aitate te neil siseneda üha sügavamale osaduse müsteeriumi, milleks on Kirik Jumala plaani kohaselt.»