Kuulates Taizés ja mujal[1] noori, kes seisavad oma igapäevaelus suurte raskustega silmitsi, küsin ma endalt, kust leiavad nad jätkamiseks jõudu. See küsimus muutub eriti pakiliseks nende puhul, kes elavad mõnes sõjatsoonis.

Kust tuleb nende vastupidavus ja sihikindlus pealtnäha võimatutes olukordades? Kuulates sai mulle selgeks, et Jumala usaldamine võimaldab usklikel leida lootust. Ja Jeesuse ülestõusmise kaudu kasvab ka kindel teadmine, et surmal ei ole viimast sõna.

Usk ülestõusmisse annab lootust, et elu vaevad ei ole lõpp-punkt. Meid on kutsutud millekski enamaks. Just seda lootust tahtsid noored minuga jagada – lootust, mis on üle kogu lootuse, sest see toetub usule, et uus elu tuleb esile seal, kus kõik näib olevat kadunud[2].

Maarja hõiskas oma kiituslaulus: „Ta on näidanud oma käsivarre kangust, ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt. Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt.“ (Luuka 1:51-53) Jah, olgu meil julgust laulda koos temaga ja palvetada, et olukorrad muutuksid. Ka siis, kui Jumal näib vaikivat, võib korraga avaneda uus tee[3].

Seni aga tehkem seda, mida suudame, isegi kui seda ei tundu olevat väga palju – püüdkem väljendada solidaarsust meie ümber olevate inimestega, kes on raskustes, sattunud sõjakeerisesse või on sunnitud oma kodumaalt lahkuma. Kas mitte just seesama solidaarsus ei võimalda meil loota üle kogu lootuse?

Järgnevad mõtisklused on saanud suuresti inspiratsiooni kohtumistest ja vestlustest noortega, kes on möödunud aasta veetnud sõja- või konfliktipiirkonnas. Olen väga tänulik neile, kes jagasid oma kogemusi ja mõtteid, samuti olen tänulik meie vennaskonna noorimatele vendadele, kelle targad nõuanded aitasid mu kirjapandut korrastada.

frère Matthew

Julgus loota

Kui me igatseme usaldada Jumala armastust, tundub meile sageli, et see, mida me enda ümber näeme ja kogeme, läheb selle armastusega vastuollu. Me oleme kahe reaalsuse vahel – see, mis on juba antud ja see, mis on alles tulemas. See vahekoht ei ole alati väga mugav. Aga kui meie tulevikunägemus on suunatud lootuse täitumisele[4], vabastab see meis midagi.

Lootus vajab kannatlikkust. „Me loodame seda, mida me ei näe,“ (Roomlastele 8:25) ütleb apostel Paulus. Me küll pöörame pilgu Jumala täiusliku tuleviku poole, ent samal ajal on meist „väljaspool tülid, sees kartused“ (2. korintlastele 7:5). Kas suudame jääda niisuguses olukorras praegusesse hetke ja mitte selle eest põgeneda?

„Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu“ (Roomlastele 4:18). Aabraham, paljude usklike esiisa, lootis Jumala tõotusele rohkem, kui oleks inimlikult üldse olnud mõistlik loota. Tema ja ta naine Saara said tasuks selle, mis oli tundunud neile võimatu.

Ajal, mil prohvet Jeremija kodumaa oli sõjast laastatud, tema kaasmaalasi ähvardas küüditamine ning ta ise oli vanglas, investeeris ta tulevikku – ta ostis põllu, olles kindel, et Jumal ei hülga oma rahvast (Jeremija 32:6-15).

Niisugune lootuse väljendus muudab usu veelgi reaalsemaks. See on kindel usaldus selle suhtes, mis on veel nähtamatu ja isegi selgusetu. Kas me suudame hoida kinni niisugusest lootusest? Lõpuks avab see meile rõõmu allika[5]. Isegi inimlikult kõige keerukamates olukordades võib reaalsuseks saada see, mida me kunagi ei julgenud loota.

Täna tärkavad hämmastavad lootusealgatused[6] paljudes riikides, kus mässab sõda.

Kuulates lootuse kandjaid

Selleks, et paremini mõista, mida tähendab lootus, peame kuulama inimesi, kes elavad raskuste ja vägivalla keskel. Kas mitte just nende inimeste häälte läbi ei hakka Jumal meid juhtima?

Kui külastasin koos kahe vennaga Ukrainat, ütles üks kirikujuht mulle: „Palve loob meis ruumi, mis võimaldab tervenemist.“ Mind puudutasid tema sõnad väga. Kuigi ta seisab pidevalt oma rahva valudega silmitsi, näeb ta, et just oma seesmise elu kaudu saavad usklikud uuele avatud olla.

See on protsess, mis ei anna ilmtingimata kohe tulemusi, aga mis arvatavasti koos teiste teguritega avab väljapääsutee valudest ja muredest ülesaamiseks ja äratab lootuse, et inimkond leiab ükskord tee tervenemiseni. Palve annab jõudu jääda kindlaks ka kõige keerukamates olukordades[7]. See murrab hirmulained pimeduses, mis otsekui kõik endasse neelab.

Meile kirjutas üks Palestiina naine, kes elab Prantsusmaal, aga kelle pere on Gazas: „Armastus, mis kannab haavatuid ja nõrku, annab uut jõudu. See paneb mind mõtlema halvatud mehele[8] evangeeliumis, keda kandsid tema sõbrad ja nende usk. Palve on ka üks viis raskustele vastu seista ja see on minu jaoks oluline. Aga ma olen vaid inimene: pärast seda, kui kuulsin oma kahe pereliikme surmast, haaras mind viha, ma karjusin, ma nutsin... Kui ma taas rahunesin, teadsin ma, et Jumal on nende kannatuste ja ahastuse keskel meie ligi ja et Jumal kannab meid.“

Sel suvel, kui see naine Taizéd külastas, ütles ta: „Igal hommikul palun ma, et leiaksin jõudu armastada vihkamise asemel.“ Tema sõnad on nagu lamp teerajal.

Üks Aasia naine, kelle kodumaa on sõjast räsitud, ütles mulle: „Meie rahvas on kurnatud, ent me leiame lohutust evangeeliumist. Kui sageli pidi Jumala rahvas põgenema? Siiski ehitati üles kogukond, hoolimata sellest, kui raske oli olukord. Jumalal on ilmselt meie jaoks suuremad plaanid, aga me peame võtma ühe päeva korraga. Võimalus elada praeguses hetkes on kingitus ja märk sellest, et elu tuleb elada täiel rinnal. Palves leiame rahu allika, mis aitab meil üksteist julgustada, leides tähenduse jagamises ja solidaarsuses.“

Liibanonist kuulsin ma järgmisi sõnu: „Mu ema on tunnistuseks lootusest. Hoolimata kõigest on ta alati jalule jäänud. Just tema tõttu olen ma see, kes ma täna olen. Ta õpetas meile, kuidas uskuda Jumalat ja palvetada. Iga inimene, kes elab usaldusest peegeldab samuti usaldust, sest ta joob allikast ja temast saab tunnistaja.“

Kes on need lootuse tunnistajad, kelle võime leida ja keda kuulata oma eluolukordades? Avagem oma kõrvad, et kuulda, mida neil on öelda.

Püüeldes lootuse poole

Kuidas me reageerime, kui meie plaanid kukuvad läbi ja meie lootused purunevad? Jeesus annab meile lahenduse, kuidas jääda lootuse kandjaks. Kui Jeesus seisis suure hulga näljaste inimeste ees, läks tal nende suhtes „meel haledaks“, otsetõlkes „tema süda läks välja“ [9]. Ja ta leidis viisi, kuidas nende vajadusi rahuldada.

Kui me keeldume leppimast hädaolukordadega, võimaldab see lootusel meie sees kuju võtta. See on passiivse ootamise vastand, see tähendab pigem võitlust[10] – siin polegi muud võimalust. Isegi igatsus lootuse järele võib juhtida meid üle lävepaku, mis eristab inimesele võimalikku Jumalale võimalikust.

Kristuse antud lootus on meile eelaimduseks sellest, mis tuleb kord täiuses Jumala tulevikus. See lootus on nagu laeva ankur.[11] See hoiab meid mäslevas tormis kindlana. See võimaldab meil tegudega näidata ustavust Jumala kutse ja meile usaldatud inimeste vastu. See on ka otsekui kiiver[12], mis kaitseb meid tabada võiva ebaõnne vastu.

Taizé reeglites on kirjas, et me ei peaks kunagi leppima „skandaalidega, mis lahutavad kristlasi, kes küll agaralt kuulutavad ligimesearmastust, ent kelle vahel siiski on lahkhelid“. Vend Roger’ jaoks ei olnud kristlastevaheline[13] ühtsus eesmärk omaette, vaid vahend, kuidas jõuda rahuni kogu inimkonnas.[14]

Tagasihoidlikud pukspuuhekid Taizé ümber, mida parasiidid on viimastel aastatel kahel korral laastanud, on korraga taas elule tärkamas. Näiliselt surnud taimedel on hakanud kasvama värsked võrsed, muutes halli roheliseks. Loodus võitleb ellujäämise nimel, peegeldades ja innustades meie endi võitlust lootuse nimel. Lootus, mida tunneme loodu suhtes[15] ja lootus, mille Jumala hea looming annab meile, käivad ühekoos lootusega inimkonna suhtes. [16]

Jäädes lootuse kandjateks

Lootust võivad nõnda kergesti lämmatada olukorrad, kus vastastikune mõistmine näib olevat võimatu. Kahtlustava õhkkonna loomine võib teisedki tõmmata usaldamatuse lõksu.

See võib juhtuda nii meie kogukondades, kirikutes, peredes kui ka kogu ühiskonnas ja riigis. Niisugused arengud võivad olla varjatud või nähtavad, ent need röövivad alati meilt jõu. Siiski on aegu, kus me peame ebaõiglusega silmitsi seistes kurjast lahti ütlema, nõnda et ükski inimene ei langeks enam teise ohvriks.[17]

Et jääda lootusrikkaks, vajame me üksteist. Lootus puhkeb õide siis, kui me oleme tähelepanelikud teiste inimeste vajaduste suhtes. Me näeme inimesi, kes isegi kõige suuremate ebaõnnestumiste keskel valivad elu, naeratavad ja pakuvad iga päev seda vähest, mida nad suudavad.

Lootus on seotud tõe[18] ja õiglusega. Kas siin on põhjuseks see, et need on kõik Jumala omadused? Kas ei näe me neid kõiki mitte Jeesuse elus, surmas ja ülestõusmises? Lootuse kasvatamine eeldab reaalsusega silmitsi seismist sellisena, nagu see on, ja reaalsuse nägemist Jumala tõotuste valguses[19].

Üks konfliktipiirkonnas elav noor ütles mulle: „Ma olin just kohvikus raamatut lugemas, kui korraga hakkasid meie ümber raketid lendama. Inimesed jooksid välja, täis erinevaid emotsioone, aga mina otsustasin paigale jääda ja raamatu lugemise lõpetada.“ Varju minek oleks olnud ka mõistlik otsus, aga ta jagas seda lugu kui lootusrikast protesti sõja paratamatuse vastu.

Üks mu vendadest ütles mulle: „Lootus on provotseeriv, veelgi enam, see on nakkav. Lootuse vastandiks on ükskõiksus või allaandmine. Kui ma hiljuti oma kodumaal käisin, kus toimub sõda, nägin ma inimeste nägudel kurbust, muret ja stressi. Nõnda ma küsisin endalt: „Mida mina saan teha?“ Ja mulle tuli hea mõte – iga kord, kui ma sõidan ja mul on tegelikult eesõigus, jään ma seisma ja lasen enda ees oleva inimese läbi. See võtab vaid viis sekundit. Aga ma nägin, kuidas see väike tegu mõjutas inimeste näoilmeid, leevendades pisutki mu venna või õe valu.

Kõik meie sees on sõja ja surma vastu... Kõik meie sees püüdleb elu ja ilu suunas.“ [20]

Ülestõusmise lootus

Kus olen ma praegusel hetkel? Kas risti all suurel reedel? Ülestõusmispühapäeva rõõmus? Või oodates teadmatuses vaiksel laupäeval?

Kas näen oma praeguses olukorras ka pisutki lootuse teerada? See avaneb mu ees, kui ma vaatan Jeesusele, kes andis oma elu meie kõikide eest, kes näitas meile armastust, mis on tugevam kui kogu vägivald, vihkamine ja surm.

Lootus ei sõltu olukorra analüüsist, vaid sageli usalduse värelevast leegist. Kuigi see leek on habras, süttib see kõige pimedamal ööl, justnagu see juhtus Jeesuse sõpradega. Paljud neist hülgasid Jeesuse tema kõige raskema katsumuse keskel. Tema armastus võimaldas neil tagasi tulla.

Kui me ainult suudaksime ära tunda Ülestõusnud Jeesuse! Aga tema kohaolu ei sõltu meie äratundmisest. Meie lootusetus pimestab meid mõnikord, nii nagu ta pimestas Maarja Magdaleenat. Ülestõusnud Jeesus küsis Maarjalt: „Naine, miks sa nutad?“ ja „Keda sa otsid?“ (Johannese 20:15). See teine küsimus peegeldab Jeesuse esimesi sõnu Johannese evangeeliumis: „Mida te otsite?“ (Johannese 1:38). Pärast seda, kui Jeesus läks läbi sügavaima mure ja surma, selgus, et tähenduse otsimine on hoopiski igatsus ligioluks[21].

Jeesus, kes on üles tõusnud surnuist ja elav Jumalas, tõmbab meid enda poole.[22] Kohtudes meiega meie südame sügavaimates soppides, olgu me siis täidetud kurbuse või rõõmuga, avab Ülestõusnud Jeesus meile suhte Isaga ja osaduse üksteisega Püha Vaimu kaudu. Me ei ole enam oma meeleheite vangid – uus elu on võimalik.

Paulus kirjutab: „Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“ (Roomlastele 5:5) Elagem siis sellest armastusest! Juhtigu Püha Vaim meid alati!

Lootuse palverändurid, rahu palverändurid

Usk ülestõusmisse on võimaldanud paljudel ka suurte raskuste keskel lootusest kinni hoida. See on allikas, mis juhib meid enese võimekusest kaugemale, nõnda et saaksime avada oma südame teistele ja tegutseda.

Jeesuse ülestõusmisse uskumine nõuab palju julgust ja kartmatust. See tähendab püüdlust mitte lasta hirmul end halvata surma ja meid tänapäeval ümbritseva hävingu palge ees.

Jumal võib ka näiliselt lootusetust olukorras luua midagi uut. Jumal võib surmast välja tuua elu ja konfliktist lepituse.

Naised, kes olid Jeesuse sõbrad, tulid ülestõusmispüha hommikul Jeesuse haua juurde ja küsisid: „Kes küll veeretab meil kivi hauakambri ukse eest ära?“ (Markuse 16:3). Millised on meie elus need kivid, mida me peame paluma Jumalal ära veeretada, et meis võiks sündida uus elu?

See uus elu aitab meil jalule tõusta, see juhib meid teele koos teistega. Meist saavad selle lootuse palverändurid, mida me endaga kaasas kanname. Kas pole see nüüd ka ühtlasi lootus rahule? Sest „Kristus on meie rahu“ (Efestlastele 2:14). Kas kuuleme Jeesust ka endale ütlemas: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile.[23] Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“ (Johannese 14:27-28).

Rahu palveränduritena[24] mõistame me, et tõelist rahu ei saa olla ilma õigluseta[25]. Rahu, mida me enesega kaasas kanname ja mis tuleb lootusest, milles me elame, teeb meid seesmiselt vabaks. See võimaldab meil armastada elu ja panna vastu ebaõiglusele, jäädes püsima, kantuna Püha Vaimu tuulest.

Ühel päeval palvetame me võib-olla Sakariase laulu sõnadega. Olles vana mees okupeeritud riigis, rõõmustas ta ootamatu lapsesünni üle ja ülistas „Jumala südamliku halastuse läbi, millega meile tuleb päikesetõus kõrgustest. See paistab nende peale, kes elavad pimeduses ja surmavarjus, see suunab meie jalgu rahuteele.“ (Luuka 1:78-79).

Kas me oleme valmis lootma üle kogu lootuse?

Ülestõusnud Kristus, sa oled Püha Vaimu kaudu valanud Jumala armastuse meie südamesse ja oled võimaldanud meil loota üle kogu lootuse. Ja vähehaaval tõuseb meie hingesügavusest esile üllatav rahu. Kiitus olgu sulle!

[1]  Mais 2024 reisisime koos kahe vennaga palveränduritena läbi sõjast lõhki kistud Ukraina. Suvel võtsime Taizés vastu noori Myanmarist, Nicaraguast ja Ukrainast. Sügisel oli mul veebi teel vestlus nii nende noortega kui ka noortega Petlemmast ja Liibanonist ning neli mu vendadest naasid Ukrainasse, sõites läbi kogu riigi idast läände.

[2]  „Lootust ei saa olla, kui pole olnud eelnevat kogemust, kus silmapiir on täielikult kadunud, otsekui keskpäeval laskunud öö, mis sunnib inimesi nii üksikult kui rahvastena loobuma oma illusioonidest.“ Corine Pelluchon, L'espérance, ou la traversée de l'impossible (Éditions Payot & Rivages, Paris, 2023) lk 8.

[3]  „Lootus on inimese vastus Jumala vaikimisele.“ Jacques Ellul, tsiteeris Anne Lécu www.revue-etudes.com/article/esperer/24779

[4]  Kommentaarides 5. Moosese 4:31 kohta kirjutab Gustavo Gutiérrez: „Jumal ei unusta oma lepingut; ustavus on ennekõike mälu. Olla ustav tähendab mäletada, mitte unustada oma kohutusi, omada traditsioonitunnetust. Ustavus lepingule eeldab seda, et mäletatakse lepingu allikat ja nõudmisi (...). Aga tõeline truudus tähendab veelgi enamat; see nõuab ka tuleviku planeerimist, kuigi see näib esmapilgul vähem selge. Mäletada ei tähenda olla kinni minevikus. Eilse mäletamine on oluline, aga seda just eelkõige seetõttu, et see aitab meil teha panuseid homsele (...). Truudus ei tähenda käidud teede tallamist ilma omapoolse initsiatiivita, vaid nende radade pidevat uuendamist; see innustab meid – või peaks innustama – uuendama, muutuma, disainima uusi projekte“ (Gustavo Gutiérrez, El Dios de la vida, Ediciones Sígueme, Salamanca, 1992, lk 82-83).

[5]  Kõneldes noortega, kes elavad sõjaolukorra keskel, rääkisid paljud neist laulmise kui rõõmu ja jõu allika tähtsusest. Käesolev Kiri avaldatakse 2024-2025 Euroopa kokkutulekul Tallinnas. Ärgem unustagem „Laulvat revolutsiooni“, mis aitas nii palju kaasa Eesti iseseisvuse rahumeelsele taastamisele 1991. aastal. Inimesed kogunesid lauldes tänavatele, et seista vastu ohule, millega nad vastamisi seisid.

[6]  Üks inimene, kellega üks meie vendadest palverännaku ajal kohtus, ütles talle: „Minus elab loov viha.“ See oli jõud, mis innustas teda tegema kasvõi ühe väikese asja, et käesolevat olukorda muuta.

[7]  „Staarets [Siluanilt] õppis ta [Sofroni Sahharov] palju sellist, mis sai tema spirituaalse elu vundamendiks. Kaks asja võiks eriliselt välja tuua: kuidas tulla toime hüljatuse tundega, kui Jumala asemel kogeb inimene vaid kõledat tühjust, ja kuidas saada hakkama hingepiinadega, mis käivad kaasas sügava palvega kannatava maailma eest. Esimene neist sai tähenduse läbi Jumalast hüljatuse kontseptsiooni, mille Sahharov hiljem põhjalikumalt välja arendas, teine aga avaldus korraldusena, mis staaretsile palves ilmutati ning mille ta hiljem oma jüngrile edasi andis: „Hoia oma vaim põrgus ja ära heida meelt!“ Norman Russell, Theosis and Religion (Cambridge University Press 2024), lk 169.

[8]  Vaata Markuse 2:1-12. Pange tähele tekstis kirjeldatud mehe sõprade lootuse jõudu – nad ületasid kõik takistused, kaevates end isegi läbi majakatuse, et oma haiget sõpra aidata ja ta Jeesuse ette tuua.

[9]  Kreekakeelne tegusõna σπλαγχνίζομαι (splanchnizomai) on emotsionaalselt väga tugev. Sellega väljendatakse sooja, osavõtlikku vastust kellegi vajadusele. Seda on raske tõlkida: osavõtlikkus, kaastunne, sümpaatia, haletsus – need kõik kannavad mingil määral selle sõna tähendust. Aga „tema süda läks välja“ väljendab võib-olla kõige täpsemalt tema siseelundite reaktsiooni, millele see tegusõna viitab. Matteuse evangeeliumis (vt 14:14, 15:32, 18:27, 20:34) ei viita see tegusõna ainult emotsioonile või tundele, vaid määrab ka praktilise vastuse neile, kes on puuduses. Antud juhul tervendab Jeesus haiged ning toidab siis rahvast. Emotsioonide tulemuseks on hoolitsev ja tõhus tegutsemine. See tegusõna sisaldab endas kokkuvõtlikult tervet evangeeliumi.

[10]  Vt 1. Timoteuse 4:10 „Selleks me ju näeme vaeva ja võitleme, sest me oleme oma lootuse pannud elava Jumala peale, kes on kõigi inimeste, iseäranis usklike Päästja.“

[11]  Vt Heebrealastele 6:19

[12]  Vt 1. tessalooniklastele 5:8

[13]  Sinodaalsuse sinod on võimaldanud katoliku kirikul tunnustada ja väärtustada mitmekesisust, mis kirikus nagunii juba olemas on. Selles sinodis oli oluline ka teiste kirikute esindajate roll. Kas ei anna see oikumeenilisele kutsumusele uut lootust teel kõiki Kristust armastavate inimeste ühtsuse poole?

[14]  Taizé Vennaskond rajati sõja ajal. „Osaduse võrdpilt“, mille poole me erinevatest kirikutest, riikidest, kultuuridest ja vanusegruppidest pärit vendadena püüdleme, vajab pidevat hoolitsust, et olla lootuse märgiks inimkonna lahkhelide keskel.

[15]  Vt Roomlastele 8:21-23

[16]  Seistes silmitsi väljakutsetega seoses kliimamuutuse ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemisega, küsime endalt, kuidas saaksime me hoolitseda veelgi enam meie ühise kodu eest, kus me kõik oleme omavahel seotud.

[17]  Jätkame Taizé Vennaskonnas tõe välja selgitamist seoses mõnedele vendadele esitatud kuritarvitamis- ja rünnakusüüdistustega. Nende inimeste julgus, kes on kannatanud ja sõna võtnud, paneb meidki seda põhjalikumalt uurima. Nõnda sageli otsivad nad üha uuesti ja uuesti uut lootust ja elu. Nad motiveerivad meid tegema kõike, mis võimalik (vaata www.taize.fr/protection), et muuta kokkutulekud Taizés ja mujal kõikide jaoks turvaliseks ning tõsta teadlikkust nimetatud teemade suhtes. Oleme tänulikud ka organisatsioonile nimega „Commission Reconnaissance et Réparation“ (vaata www.reconnaissancereparation.org) kannatanute ärakuulamise ja vahendamise eest.

[18]  „Ma usun, et lootus on seotud tõega. Kuni ma ei suutnud aktsepteerida surma, ei saanud ma olla lootusrikas. See kehtib kõikide olukordade puhul. Kristlastena on meil kalduvus põgeneda olukordade eest, mis viivad meid ahastusse – poliitiliselt, ökoloogiliselt, inimlikult... See on normaalne, et niisugused olukorrad meid kohutavad, aga mulle tundub, et lootus julgustab meid seisma just seal, nende olukordade keskel ja vaatama reaalusele otsa. Georges Bernanos räägib palju lootusest kui kangelaslikust voorusest. See on voorus, mis innustab meid tegudele, selmet minema joosta, innustab meid võitlema selle eest, mida me teame või usume olevat hea. Lootus juhib meid Jumala tõotuse poole.“ Clémence Pasquier, teda intervjueeris Clémence Houdaille, La Croix 11/10/2024.

[19]  Kikuju (Gĩkũyũ) keeles on Jumala üks omadusi „lootusvääriline“ – „Mwihokeku“: Jumal, kellesse võime panna oma lootuse. Mwĩhoko –Lootus; Wĩhokeku – Lootusväärilisus; Mwĩhokeku – Lootusvääriline, nt Ngai nĩ mwĩhokeku | Jumal on lootust väärt.

[20]  „Kui lootus tähendab käesoleva aja ohtude vastu meetmete võtmist, siis õpetab see meid ka elama olevikus ja uskuma tulevikku, jäämata kinni minevikku, ning jätma kõik pahameele. Lootus on lõpuks see, mille järele meie hing igatseb ning selle puudumine muudab meid kibestunuks ja vägivaldseks. Nagu armastus Ülemlaulus hingab ka lootus elu sellesse ihusse, mis on loobunud igatsemast.“ Corine Pelluchon raamatus L’espérance, ou la traversée de l’impossible (Éditions Payot & Rivages, Paris, 2023) lk 13‑14.

[21]  „Seesama inimene ristil, kes kannatab nagu meie ja keda on alandatud eikellekski, valgustab meie traagilist inimeksistentsi... Me ei vaata Jeesuse peale kui lihtsalt eeskujule, keda järgida, samuti ei püüa me temast mingit iidolit teha. Me näeme Jeesust kui Jumalat, kes võtab inimese kuju ning kannatab ja nutab koos meiega.“ Kwok Pui Lan, teoloog Hong Kongist, „God Weeps with Our Pain,” raamatus New Eyes for Reading: Biblical and Theological Reflections by Women from the Third World, toim. John S. Pobee ja Barbel von Wartenberg-Potter (Meyer Stone Books, Bloomington, IN, 1987), lk 92

[22]  Vt Johannese 12:32

[23]  „„Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile“ (Johannese 14:27). Tõeliselt küpset inimest iseloomustab see, et teda ei mõjuta kergesti maailma asjad, teda ei vaeva hirm ega morjenda kahtlused, teda ei raputa terror ega koorma mure, vaid ta seisab kindlana rahulikus usus, ta on otsekui kindel ja ohutu kallas kesk üleujutusi ja torme. Just selle vankumatuse tõi Kristus kristlaste hinge, põimides selle seesmise rahuga, mis antakse neile, kes on läinud läbi raskuste." Milano piiskop Ambrosius, Traktaat III, Jaakobist ja õnnistatud elust 6, 28, tsiteeritud raamatus Soyons l’âme du monde (Les Presses de Taizé, 1998 ja 2025) lk 109.

[24]  Vaata www.taize.fr/pilgrims-of-peace

[25]  Vaata Psalm 85:11 „Heldus ja tõde saavad teineteisega kokku, õigus ja rahu annavad teineteisele suud.“