Sest nõnda ütleb Issand Jumal, Iisraeli Püha: Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud, kuid te pole seda tahtnud, vaid ütlete: Ei, me põgeneme hobuste seljas! - sellepärast peategi põgenema - ja: Nobedal ratsul tahame sõita! - sellepärast ongi teie jälitajad kärmed. (...) Ja ometi ootab Issand, et teile armu anda, ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada, sest Issand on õiguse Jumal, õndsad on kõik, kes teda ootavad. Jah, sina, rahvas Siionis, kes elad Jeruusalemmas, ära enam nuta! Tema on sulle tõesti armuline, kui sa appi hüüad. Seda kuuldes ta vastab sulle. (Js 30:15-19)

Iisraeli ajaloos nõudis Jumal oma rahvalt kahte vastandlikku asja: mitte põgeneda ohu eest ja mitte loota omaenda jõule. Järelikult on “me põgeneme hobuste seljas; nobedal ratsul tahame sõita” viimane mida Jumal tahab nende huulilt kuulda!

Iisraeli identiteet on sellise rahva oma kes orjadena Egiptuses lahkusid tühjade kätega, relvade ja varustuseta. Väljaränne oli võimalik kuna Jumal ise avas tee edasiminekuks seal, kus seda varem polnud. Ainus mida Iisrael pidi tegema, oli lasta Jumalal juhtida. Aga et lasta ennast juhtida, peab nõustuma sellega, et mitte kontrollida sündmuste käiku ja astuda ohuga silmitsi nii nagu see on—pigem minna läbi merest kui pöörduda tagasi Egiptusse.

Meie sees on hääli mis tahaksid meid tagasi Egiptusse tuua: “Kas ei olnud siis Egiptuses haudu, et tõid meid kõrbe surema?” (2Ms 14:11), nurisesid israeliidid teekonnal Moosese vastu. Osake meist endast eelistab orjuse mugavusi vabaduse ohtudega vastakuti astumise raskustele.

Nõustuda edasi minema sinna kus pole teed, anda käest kontroll sündmuste käigu üle, loota millelegi enamale kui omaenda jõule: see on hoiak mida prohvet kirjeldab sõnadega “vaikseks jääma” ja “pöörduma”. Kui pääsemise leiab seal, siis sellepärast, et rahulikuks jäämine võimaldab meil tunnistada endi haavatavust ja mitte näha seda takistusena teekonnal vabadusse.

Äratundmine et me oleme haavatavad, ilma “nobedate ratsudeta”, tähendab lasta “õiguse Jumalal” toimida, “vastata kui ta meid kuuleb.” Kaugel sellest, et viia passiivsuseni, annab see haavatavus meile julguse edasi minna ilma tagavaradeta ja arvestusteta.

Kõrgtehnoloogilistes ühiskondades, kus hirm nurjumise ees hoiab inimesi tagasi riske võtmast ja kus alati tahetakse enne teada mis juhtuma hakkab, on ülioluline taasavastada julgus mis peitub haavatavuses. See on kutse, mille esitab Iisraeli Jumal, kes “toob meid välja orjusekojast” (2Ms 13:3).

 Kuidas ma reageerin olukordades kus mul on tunne et pind kaob jalge alt? Mis aitab mul taas rahuneda?

 Kas mu usk aitab mul nõustuda minema edasi seal kus pole teed, lasta käest kontroll toimuva üle, loota millelegi enamale kui mu enda jõud? Kuidas?