eesti

TAIZÉ

Kuu piiblimõtisklus

 
Need piiblimõtisklused on mõeldud Jumala otsimiseks vaikuses ja palves meie igapäevase elu keskel. Leia päeva jooksul aega lugeda seda piiblikohta koos lühikese kommentaariga ja mõtle järgnevate küsimuste üle. Hiljem võib kohtuda väike grupp 3-10 inimesest, et jagada seda, mida nad on avastanud ja ehk ka koos palvetada.
2010

juuni

Psalm 42 Janunedes Jumala järele
Otsekui hirv igatseb veeojade järele,
nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!
 
Mu hing januneb Jumala järele,
elava Jumala järele;
millal ma tulen ja näen Jumala palet?
 
Mu silmavesi on mulle leivaks
ööd ja päevad,
sest mu vastu öeldakse kogu päev:
"Kus on su Jumal?"
 
Ma valan välja oma hinge,
meenutades seda,
kuidas ma läksin läbi rahvamurru,
keda ma juhtisin Jumala kotta
pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel.
 
Miks sa oled nii rõhutud, mu hing,
ja nii rahutu mu sees?
Oota Jumalat,
sest ma tahan teda veel tänada
ta palge abi eest!
 
Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees!
Seepärast ma tuletan sind meelde
Jordanimaal ja Hermoni tippudel
ja Mitsari mäel.
 
Sügavus hüüab sügavusele
sinu koskede kohisemises;
kõik su veevood ja su lained
käivad minust üle.
 
Päeval annab Issand käsu oma heldusele
ja öösel kostab minu laul temale,
palve mu elu Jumala poole.
Ma ütlen Jumalale, oma kaljule:
"Mispärast sa oled mu unustanud?
Mispärast ma pean käima kurvalt
oma vaenlase surve all?"
 
Otsekui luid murdes
teotavad mind mu rõhujad,
kui nad iga päev mu vastu ütlevad:
"Kus on su Jumal?"
 
Miks sa oled nii rõhutud, mu hing,
ja nii rahutu mu sees?
Oota Jumalat,
sest ma tahan teda veel tänada,
oma abi ja oma Jumalat!
(Ps 42)

Kui psalmist ütleb, et tema “hing” januneb Jumala järele, ei tunneta ta mitte puht-vaimset janu. Sõna “hing” viitab, et see janu tõuseb tema olemuse sügavusest ja valdab kõik, mis temas elusat on. Inimesele, kes seda janu tunneb, pole elu ilma Jumalata üldse elusolek. Elu maa peal on talle täielik üksnes siis, kui ta tänab Jumalat.

See psalm on pagulase palve. Ta on kaugel paigast, kus Jumala rahvas kohtub, kaugel Templist, kus usklikud kogevad Jumalat ja näevad Tema palet. Mälestus nendest ühistest pühapidamistest kustutab tema janu (s. 5). See on tihedalt seotud kogemusega kõigist neist, kes on samuti otsinud Jumalat ja laulnud Talle kiitust.

Kas psalmi sõnad võivad saada minu omadeks? Või on see minu jaoks liig, kuna ma pole Jumalaga nii lähedane? Sest mida ma tegelikult soovin siin ilmas? Isegi siis, kui olen läbi elanud hulgaliselt katsumusi, on mul raske uskuda, et olen maa peal paguluses.

Ma ei saa siiski eitada, et kõigis neis reaalsustes mida ma võin igatseda (suur armastus, õiglasem ühiskonnakorraldus, jne.), jõuan ma paratamatult tagasi teise, püsivama reaalsuse juurde. Sest kõik see, mida ma palavalt soovin, ei suuda eales mu janu kustutada. Minu sisim olemus igatseb viimaks alati üksolemist, mis ei kao kunagi, ühtekuuluvust, mis on täiesti kõikumatu - ülimat rõõmu (Ps 43:4).

See psalm võib seega suunata minu palvet. Ent mis teeb selle sobivaks just praegusel hetkel, mil kõik tundub põuane ja viljatu?

Psalmist veenab ennast, “Oota Jumalat” (s. 6, 12). Lepi sellega, et su tõeline janu jääb alles. Ära kõrvalda seda, rahuldades ihasid asjade järele, mis on kättesaadavad. Nagu Jeremija ütles, ära asenda elava vee allikat “praguliste kaevudega mis ei pea vett” (2:13). Inimelu on imekaunis, kui see jääb kuni lõpuni ootele, vallali - üksnes Jumal saab seda täita.

“Oota Jumalat, mu hing, sest ma tahan teda veel tänada” (s. 6). See on viis edasi minna. Tuleb päev, mil ma suudan taaskord laulda. Seega jätkan ma oma elu suunamist ülistuse poole. Ja vahepeal loodan, et Jumal ei lakka käskimast oma heldust kogu päeva minuga olla, kuna öösel kannab Tema laul mind edasi justkui palve (s. 9).

- Mille järele ma janunen (isiklikus elus, maailma jaoks, Kirikule)? Kas mõned soovid on tähtsamad kui teised? Millised neist?

- Mida tähendab väljend “janu Jumala järele” minu jaoks? Kuidas me saame ihaldada midagi, mis on nähtamatu ja haaramatu?



Teised piiblimõtisklused: