Jumala tarkus ütleb: Issand lõi mind oma töö alguses, esimesena oma töödest muistsel ajal. Ma olin tema kõrval kui lemmiklaps, olin päevast päeva temale rõõmuks, mängisin igal ajal tema ees, mängisin tema maailma maa peal ja tundsin rõõmu inimlastest.

Sina oled meie Lootus, Issand. Sa oled meie keskel ja meile on pandud Sinu nimi.

Mu hing on lõppemas, oodates su abi, ma loodan sinu sõna peale.

Aga kui Jeesus rahvahulki nägi, oli tal hale meel nende pärast, sest nad olid piinatud ja vintsutatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast.

Kui Jeesus sõi koos oma jüngritega, võttis ta leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: „Võtke! See on minu ihu."

Saades inimeste sarnaseks, alandas Kristus iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud Ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud Talle selle nime, mis on üle iga nime.

Siin ei ole vahet inimeste vahel, sest seesama Issand on kõikide Issand, rikas kõikide heaks, kes Teda appi hüüavad.

Jeesus võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas neid ja murdis ning andis jüngrite kätte rahvale ette panna. Ja nad sõid ja kõikide kõhud said täis.