26-30 novembril 2008. aastal kogunesid Nairobis 7000 noort erinevatest Keenia piirkondadest, aga ka teistest Aafrika riikidest ning maailmajagudest. Seda kohtumist, mis oli osa Taizé vennaskonna poolt innustatud “usalduse palverännakust maa peal”, võõrustas 80 kogudust erinevatest Nairobi Kirikutest. Kohtumise eesmärgiks oli aidata luua vennalikumaid suhteid ning saada üle valearvamustest teiste suhtes, mis tulenevad kontakti puudusest rahvaste vahel ja ajaloosündmuste poolt tekitatud haavadest.

 

Taizé vennaskond on väikeste vennaskonna rühmadena tegutsenud Aafrika mandril juba 55 aastat, jagades sealset elu kõige vaesematega. Vennad on läbi aastate elanud Alžeerias, Elevandiluurannikul, Nigeerias, Ruandas ja Keenias. juba kuusteist aastat on mõned vennad elanud Senegalis, ühes suure moslemi vennaskonnaga Dakari linnaosas.

 

Desmond Tutu, Kaplinna (Lõuna Aafrika Vabariigi) anglikaani peapiiskop emeriitus, kirjutab: “Aafrika on manner, kus ristilöömine ja ülestõusmine leiavad nende sügavaima tähenduse. Usalduse ning lepituse ülesehitamine on seal igapäevaselt jätkuv reaalsus... Me kõik oleme Jumala lapsed ja Kristuses ei ole ruandalast ega kongolast, ei ole burundlast ega keenlast, nigeerlast ega lõuna-aafriklast: Jeesuses Kristuses oleme me kõik üks. Ma tean, et Taizé vennaskond kannab sama sõnumit ning toetab meid püüdlustes seda levitada nii Lõuna-Aafrikas kui ka üle terve Aafrika mandri ja ka mujal maailmas, kus hirm võõra ees vajab ikka veel sõpruseks, lepituseks ja usalduseks muutmist.”

 

Aafrikas ei võida katsumused seda väärikusetunnet, mis on nii tihti tuntav just kõige vaesemate seas. Eluraskused ei kihuta minema rõõmu, keeruline tulevik ei välista tantsimist. Palju on neid, kes keelduvad meeleheitele järgi andmast. Tihtipeale on naised esiridades, võttes leidlikkuse ja vastupidavusega enda peale nii mõnedki ülesanded perekondlikus ja ühiskondlikus elus.

 

Mandrit killustavate erimeelsustega silmitsi seistes jätkavad paljud heidutamatult lepituse ja rahu suunas püüdlemist. Kristlaste jaoks tähendab see lootuses vastupidamist: Kristuses ristimise side on tugevam mistahes erimeelsustest. Palju on neid aafrika kristlasi, kes on selle usuveendumuse eest maksnud oma eludega.

 

See “Kiri Keeniast”, mille Vend Alois kirjutas 2009. aastaks, on avaldatud Euroopa noortekohtumise ajal Brüsselis, 2008. aasta detsembri lõpus.

Üle terve maailma muutuvad ühiskond ja inimeste käitumisviisid väga kiiresti. Erakordsed arenguvõimalused suurenevad, kuid ebastabiilsus kasvab sama jõudsalt ning mured tuleviku pärast muutuvad üha teravamateks. [1]

Et tehniline ja majanduslik progress käiksid käsikäes suurema inimlikkusega, on hädavalik leida meie eksistentsile sügavam tähendus. Olles silmitsi ükskõiksuse ja abitusega, mida paljud inimesed tunnevad, kerkib küsimus: mis on see allikas, millest me elame?

Juba sajandeid enne Kristust osutas prohvet Jesaja ühele allikale, kirjutades: “ Need, kes loodavad Issandale, saavad uut rammu; nad jooksevad ega väsi; nad kõnnivad ega tüdi.” [2]

Rohkem kui kunagi varem on neid, kes ei leia seda allikat. Isegi Jumala nimi on koormatud arusaamatustega või hoopis täielikult unustatud. Kas usu kustumise ja elutahte kadumise vahel võib olla seos?

Kuidas me saaksime vabastada tõkkeist selle allika meie sisemuses? Kas mitte olles tähelepanelikud Jumala kohaloleku suhtes? Sealt võime ammutada lootust ja rõõmu.

Siis hakkab allikas taaskord voolama ja meie elu saab mõtestatud. Me oleme jälle võimelised kandma vastutust oma olemasolu eest, seda kingitusena vastu võtma ning omakorda edasi andma neile, kes on meie hoolde usaldatud.

Ka vähese usuga võib leida aset pööre, mille tagajärjel ei ela me enam üksnes endale. Avades Jumalale ukse meie südamesse, valmistame me talle ette tee ka paljude teiste südametesse.

Võttes vastutust meie olemasolu eest

Jah, Jumal on olemas igaühes, olgu ta usklik või mitte. Esimesest leheküljest alates kirjeldab Piibel kaunilt ja luuleliselt kingitust, mille Jumal oma eluhingusega igale olendile teeb. [3]

Oma maapealse eluga näitas Jeesus Jumala lõpmatut armastust iga inimese vastu. End viimseni andes kirjutas ta Jumala jah-sõna inimseisuse sügavamaisse soppidesse. [4] Kristuse ülestõusmisest saati ei saa me enam heita meelt maailma või meie endi üle.

Sellest ajast on Jumala hingus, Püha Vaim, meile antud igaveseks. [5] Läbi Tema Vaimu, kes elab meie südameis, ütleb Jumal ”jah” sellele, kes me oleme. Me ei väsi kunagi kuulmast neid prohvet Jesaja sõnu: “Issand armastab sind ja sinu maa saab mehele” [6]

Võtkem omaks see, mis me oleme ja ka see, mis me ei ole; võtkem vastutust koguni selle eest, mida me ei ole valinud, kuid mis on ometigi osa meist. [7] Julgegem luua ka sellest, mis ei ole täiuslik. Ja me leiame vabaduse. Isegi kui oleme muredest ülekoormatud, võtkem oma elu vastu kingitusena ja iga päeva kui Jumala tänapäeva. [8]

Eneseületuseni viidud

Kui Jumal on meis endis, siis tuleb ta ka meile vastu. [9] Ta võtab meid sellistena nagu me oleme, kuid ta viib meid ka enese ületamiseni. Vahetevahel tuleb ta meie elu tasakaalust välja viima, paisates segi meie plaanid ja kavatsused. [10] Jeesuse elu aitab meil lähtuda sellest vaatepunktist.

Jeesus lasi Pühal Vaimul end juhtida. Ta viitas korduvalt Jumala, oma Isa, nähtamatule kohalolekule. See oli tema vabaduse alus, mis viis ta oma elu andmiseni armastuse eest. Jeesuses ei välistanud vabadus ja suhe Jumalaga teineteist mitte kunagi, vaid hoopis toetasid teineteist. [11]

Meis kõigis leidub soov täiuse järele, mille poole me püüdleme kogu oma olemisega – kehas, hinges ja mõistuses. Janu armastuse järele põleb igaühes meist, imikust vanurini. Ka kõige sügavam inimestevaheline lähedus ei saa seda janu täielikult kustutada.

Tihtipeale kogeme neid püüdlusi kui puudujääke või tühjust. Vahel võivad nad põhjustada sihi kaotamist. Kuid tegu ei ole kaugeltki ebaharilike nähtustega, need on osa meie isiksusest. Nad on and, mis peidab endas Jumala kutset end avada.

Nii kutsutakse igat inimest endalt küsima: millist eneseületust minult praegu oodatakse? See ei tähenda ilmtingimata “teha rohkem”. Meid kutsutakse lihtsalt rohkem armastama. Ja kuna armastus vajab enda väljendamiseks kogu meie olemist, siis on meie ülesandeks leida viis, kuidas olla tähelepanelikum oma ligimeste suhtes ilma hetkegi viivitamata.

See vähene, mida teha saame, seda peame me tegema

Aidates üksteist, et süvendada meie usku:

Liiga paljud noored tunnevad end oma sisemisel teekonnal üksi. Kahe- või kolmekesi on juba võimalik üksteist aidata, jagades ning palvetades üheskoos, isegi nendega, kes kalduvad pigem kahtluste kui usu poolele. [12]

Seesugune jagamine leiab suurt tuge kui ta moodustab osa kohalikust Kirikust. [13] Tema on vennaskondade vennaskond, kus kõik põlvkonnad kohtuvad ja kus inimesed ei ole üksteise seltskonda valinud. Kirik on Jumala perekond, see osadus, mis tõmbab meid välja meie isolatsioonist. Seal oleme me teretulnud, seal saab tõelisuseks Jumala “jah” meie olemasolule, sealt leiame me Jumala asendamatu lohutuse. [14]

Kui vaid kogudused ja noorterühmad oleksid ennekõike südamesoojuse ja usalduse kohad; külalislahkuse kohad, kus ollakse tähelepanelikud kõige nõrgemate suhtes!

Ületades barjääre meie ühiskondades:

Osalemaks ühtehoidvama inimpere ülesehitamisel, kas üks pakilisemaid ülesandeid ei ole mitte vaadata maailma “alt poolt”? [15] Selline vaatepunkt eeldab suurt lihtsust elus.

Kommunikatsioon muutub üha kättesaadavamaks, kuid samas jäävad ühiskonnad siiski väga eraldatuteks. Vastastikuse ükskõiksuse oht kasvab jätkuvalt. Ületagem meie ühiskondi eraldavad barjäärid! Mingem nende juurde, kes kannatavad! Külastagem neid, kes on kõrvalejäetud ja halvasti koheldud! Mõelgem immigrantidele, kes on meile niivõrd lähedal, kuid samas tihtipeale meist niivõrd kaugel! [16] Seal, kus kannatused kasvavad, näeme me tihti kerkimas konkreetseid projekte, mis on üliolulised lootuse märgid.

Et võidelda ebaõigluse ja konfliktiohu vastu ning soodustada materiaalsete hüvede jagamist, on ülimalt oluline omandada teadmisi ja oskusi. Sihikindlus õpingutes või professionaalses väljaõppes võib muuhulgas olla ka teistele osutatud teene.

Ehkki on palju šokeerivat vaesust ja ebaõiglust, mis kohe silma torkavad, leidub ka vähem märgatavaid vaesuse vorme. Üks neist on üksildus. [17]

Vahel on eelarvamused ja arusaamatused põlvest põlve edasi antud ning võivad viia vägivaldsete tegudeni. On olemas ka ohutuna näivaid vägivalla vorme, mis võivad siiski olla laastavad ja alandavad. Üks nendest on pilkamine. [18]

Kus me ka ei oleks, üksi või mitmekesi, püüdkem leida lahendusi meeleheitlikes olukordades. Nii avastame Kristuse kohaloleku isegi seal, kus me ei oleks seda oodanud. Ülestõusnuna on ta siin, inimeste hulgas. Ta käib meie ees mööda kaastunde radu. Ja juba praegu uuendab ta läbi Püha Vaimu maailma nägu.