Väga paljud inimesed otsivad oma elule mõtet. Nad loodavad leida midagi enamat kui tühjad lubadused, mis pidevalt meie ekraane täidavad. Kas pole siis inimesed loodud tõelise eesmärgi jaoks? Kuidas me selleni jõuaksime?

Kui me püüame elada usus ja usalduses, küsime mõnikord endalt: Mida Jumal minult ootab? Meil on nii palju igatsusi ja soove. Milline on see õige tee, mida käia koos Jumalaga?

Viimase aasta jooksul on Taizéd külastanud noored Ukrainast, Palestiinast, Liibanonist, Nicaraguast, Myanmarist ja teistest sõda ning konflikte täis paikadest. Nende noorte usk ja igatsus õiglase ja kestva rahu järele on olnud meile inspiratsiooniks. Kuulsime ka tunnistusi inimestelt, kes töötavad Gazas või kellel on seal pere. Oleme näinud omaste valu, kelle lähedased on olnud pantvangis, ning kuulnud nende häält, kes igatsevad õiglust rõhuvas riigirežiimis elades.

Viibisin mõnda aega ka Brasiilias ja Kuubal väikestes kogukondades elavate Taizé Vennaskonna vendade juures. Brasiiliat mõjutab endiselt orjandusliku korra pärand ja suur ebavõrdsus. Ometi on seal inimesed, kes keelduvad alla andmast – nad teevad kõik selleks, et olla kõige vaesematele toeks. Mõtlen eriti just ühele kogukonnale Salvadori linnas, kus kodutud ööbivad kirikutes ja aitavad üksteist.

Kuubal nägin kartmatuid inimesi seismas silmitsi tohutute raskustega. Seal kohtasin vanaema, kes oli andnud kõik oma säästud, et lapselapsel oleks kooli alguseks kõik vajalik olemas. Poisi ema, nagu paljud teised kuubalased, oli riigist lahkunud, et mujal paremat tulevikku otsida.

Paljudes paikades tahavad inimesed teada, kuidas kasutada neile antud vabadust, et väljendada solidaarsust kannatajatega. Nad otsivad võimalusi, kuidas soov armastada ja hoolida saaks reaalsuseks, nii et ka nende endi elu saaks abistamise ja teenimise kaudu tähenduse.

Meie maailmas on nii palju kaunist, ent ka nõnda palju ebaõiglast. Missugune on minu koht kõige selle keskel? Mida minult oodatakse? Otsin vastuseid neile südamest tulevatele küsimustele, eriti kui seisan elu keerukuse ja võimalike valikutega silmitsi.

Johannese evangeeliumis on Jeesuse esimesed sõnad: „Mida te otsite?“ Pöördusin nende sõnadega Taizés kuue noore vabatahtliku poole, kes olid pärit kuuest erinevast riigist neljal erineval kontinendil. Järgnev mõtisklus ongi saanud inspiratsiooni kuuldud mõtetest.

Annan oma tänusõnad neile ja kõikidele teistele vabatahtlikele, kes aitavad korraldada Taizés kokkusaamisi, elades ise koos meie vennaskonnaga, et palvetada ja paremini mõista Kristuse kutset oma elus.

frère Matthew

 

Vaikust otsides

Kui noortelt küsitakse pärast Taizés veedetud nädalat, mis on nende jaoks olnud kõige olulisem, räägivad paljud neist vaikuse kogemusest. Maailmas, kus kõik on kõigiga isegi liiga tihedalt ühendatud ning kus kõik on pidevas muutumises, võib see tõdemus näida üllatav.

Kui võtame mõnikord aja maha ning ühendame end lahti lõputust infotulvast, saame just vaikuses tõeliselt kohtuda iseendaga ning näha suuremat maailmapilti.

Jumala imeline looming haarab meid endasse – tuule sosina, ojavulina ja linnulaulu kaudu jõuame oma sisemise vaikuse keskele, kus osadus kogu looduga muutub käegakatsutavaks. Tähti täis öö võib täita meid imetlusega.^*

Jeesus tuli siia maailma vaikuses:^* „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel.“^* Tema, kes oli koos Jumalaga ja oli Jumal enne kõikide asjade algust, tuli meie juurde, sündides keset alandlikkust ja tagasihoidlikkust öö vaikuses:^* valgus, mis särab pimeduses.

Ja nõnda ei ole see vaikus tühi. Sellest saab kohtumise paik. Vaikuses ei ole me üksi. Aga süvenemine on ikkagi raske, sest meie mõte ja meeled on nii paljude asjadega täidetud. Taizé põhikiri ütleb siin: „Kui su tähelepanu hajub, tule tagasi palve juurde niipea, kui märkad oma hajevil olekut ning ära jää selle pärast enesele etteheiteid tegema.“^*

Mitmete sajandite eest palvetas keegi: „Mu süda ütleb sinu kohta: „Otsi Jumala palet!“ Sinu palet, Jumal, ma otsin.“^* Kas me pöördume oma südame vaikuses ikka ja jälle Jumalat otsima?

Palve on esmalt just igatsus,^* vaikne soov leida rahu Jumala ligiolus. Kui me ei tea, kuidas palvetada, on Püha Vaim meiega, palvetades meis ohkamistega, mis on sõnade jaoks liialt sügavad.^* Kui me kuulame oma südame kõige sügavamat osa, mõistame, et just seal elabki Püha Vaim. Seal kohtun ma iseenda ja Jumalaga, kes hingab minus.

Elav Jumal, õpeta mind otsima sind oma südame vaikuses, sinu loodu ilus, kuulates sinu Sõna ja võttes vastu sinu alandlikku ligiolu.

Kas võiksime iga päev pühendada aega sellele, et olla vaikuses ja siseneda Jumala ligiolusse? Alguses kasvõi viis minutit korraga. Alustada võiks lühikese piibli kirjakoha lugemisest või tänupalvest möödunud päeva eest. Või võta lihtsalt aega, et olla.

 

Suunda otsides

Just vaikuses suudame tõeliselt märgata. Kui otsime, millises suunas minna, lubab vaikus kuulata, mis on meie sügavuses peidus. Vajame ka sisemist vabadust, et teha vastutustundlik valik. Niisugune vabadus tähendab, et aktsepteerime oma piire, ent teeme seda hirmuta – hirm ei ole iial hea nõuandja ja Jumal ei sunni kunagi meie südant.

Kõik soovivad kuhugi kuuluda ning otsivad turvatunnet. Kui püüame leida viisi, kuidas kõige tõelisemalt elada, võib mõnikord juhtuda, et just kaaslased aitavad meil mõista, kes me tegelikult oleme. Teiste kaudu võime eneselegi üllatuseks avastada midagi, mida me poleks üksinda suutnud.

Johannese evangeeliumis on kaks noort inimest Jordaania orus koos oma õpetaja, Ristija Johannesega, keda nad usaldavad. Johannes, kes ei taha neid endale hoida, suunab nad teise õpetaja, Jeesuse juurde. Ning nad lähevad tema juurest ära, et järgida Jeesust.

Kui Jeesus neid näeb, küsib ta: „Mida te otsite?” Kui nad vastuseks küsivad: „Õpetaja, kus sa oled öömajal?”, siis ütleb ta neile: „Tulge ja vaadake!”^*

Need kaks küsimust võtavad kokku elu suuna otsimise ja leidmise koos Kristusega. Alustades omaenese soovist, väljendades oma igatsust tähenduslikuma elu järele – „Mida te otsite?“ –, jätkame sellega, et viime oma igatsused Jeesuse ette – „Õpetaja, kus sa elad?“

Jeesus, kes kutsub meid sõnadega „Tulge ja vaadake“, on leebe ja alandlik südamelt, ta armastab meid armastusega, mis on tingimusteta, kindel ja vankumatu. Kas ma julgen oma kahtlustest ja kõhklustest hoolimata tema kutsele vastata?

Jeesus Kristus, näita mulle teed ja valmista mind ette sellel käimiseks!^*

Kes on mind elus Kristuse poole suunavad inimesed? Võta hetk aega, et nende eest tänulik olla.

 

Rõõmu otsides

Üks Taizé vabatahtlik kõneles mulle: „Minu kodumaal püüavad noored jääda ellu maailmas, mis pakub neile küll kõike võimalikku, aga sügaval nende sisimas domineerib hirm, ärevus ja depressioon.“

Me seisame kõikjal silmitsi ahvatlustega, mis tõotavad meile rõõmu. Aga enamik neist lubadustest ei vii kestva rõõmuni, vaid pakub ainult lühikesi naudinguhetki.

Rõõm saab alguse meie enese sügavusest, kui mõistame, et meid armastatakse meie eneste pärast. Alles siis, kui saame aru, et rõõm on kingitus, mitte midagi sellist, mida saame enesele nõuda, oleme valmis seda päriselt vastu võtma. Siis ei püüa me seda enam jõuga tekitada ning me liigume edasi kergelt.

Jeesuse sõbrad kutsusid ta pulmapeole,^* kus mõne aja pärast sai vein otsa. Sel hetkel, kui millestki on puudus, on Jeesus ise puudustkannatajate keskel. Ta annab neile midagi, mis on üle nende ootuste. Ta tahab kinkida neile rõõmu ning ta teeb kõik, et muuta see võimalikuks.^*

Mäletan, et olin palju aastaid tagasi Kolkatas Halastuse Misjonäride ordu peakloostris. Kloostri seinal oli Ema Teresa tsitaat, mis tuletas mulle meelde, et Jumal aktsepteerib meid ka meie nõrkuses ja ei palu, et oleksime täiuslikud. Me ei pea alati tugevad olema.

Meie sisemised puudujäägid võivad panna muretsema, et me pole piisavalt head. Seetõttu võime hakata sisimas oma tõelist olemust varjama. Aga kui lubame endil seista Kristuse ees tühjade pihkudega, tuleb ta ise meie juurde, et need täita, muutes meid sammhaaval sisemiselt rikkamaks.

Isegi hetkedel, kui tunneme muret ja rõõm näib olevat väga kaugel, võime meenutada, kuidas Jeesus rääkis rõõmust, mida keegi ei saa meilt ära võtta.^*

Halastaja Jumal, me tahaksime võtta vastu su rõõmu, mistahes olukorras me siis ka ei oleks. Kui me mõistame, et sa armastad meid ja avad meile elutee, mis eales ei lõpe, tuleb rõõm esile meie endi südamest.

Mõelgem ka selle peale, kuidas saaksime tuua rõõmu teistele inimestele. Näiteks kohtuge kaaslasega päriselt, mitte ainult virtuaalselt. Enamasti, kui teen mõnele kasvõi tagasihoidliku teene ilma tasu ootamata, saan ma ikkagi tagasi rohkem, kui oleks osanud arvatagi, eriti kui ma näen rõõmu nende nägudel, keda teenin.

 

Tähendust otsides

Meis kõigis on janu tähenduse järele. Kuidas saame seda janu kustutada? Meie kiiretes eludes on kusagil siiski vaikne hääl, mis sosistab meile, et me oleme armastatud.

Usujuht nimega Nikodeemus, kes otsis oma elule tõelist tähendust ja mõtet, kuulis Jeesusest.^* Ta tuli öösel Jeesusega kohtuma ja oma mõtteid jagama.

Sageli jäävad meie kõige sügavamad küsimused usu, elu ja surma, tähenduse ja eesmärgi kohta välja ütlemata. Aga seni, kuni neid ei väljendata, teeb meid miski rahutuks, justnagu see oli Nikodeemuse puhul.

Kas me järgneme otsinguteel olles oma küsimustele, kuni need toovad meid eluallika juurde? Me ei pruugi leida kõiki vastuseid, ent kui me julgeme järgida Kristust, võime jõuda punkti, kus saame toetuda Jumalale kirkas usalduses.^* Just siis ilmutab meile end Jumala kõikehaarav armastus ja headus.

Jeesuse elu mõte ei olnud mõista inimkonna üle kohut, vaid aidata igal inimesel mõista, et Jumal armastab neid. Ta tuli, et näidata meile teed suurima armastuseni. See on tema saladus.

Nikodeemus astus valgusse samm-sammult. Aasta või kaks pärast öösel Jeesusega kohtumist astus ta avalikult vastu Jeruusalemma ametivõimudele.^* Mõned kuud hiljem, kui Jeesus ristile naelutati, näitas ta üles suurt julgust.^* Ta julges kuuluda Jeesuse sõprade hulka. See julgus tõi ta koguduse juurde.

Juhata mind, õrn valgus, läbi mind ümbritseva pimeduse, juhi mind!... Ma ei palu, et näeksin kaugele: ühest sammust piisab mulle.^*

Püüdke korraldada üks kokkusaamine, kus iga inimene saab rääkida, kuidas ta on leidnud oma elule tähenduse. Mõne jaoks on tähendus leitud usust, mõne jaoks teatud tegude kaudu, samas võib mõnedel endiselt olla rohkem küsimusi kui vastuseid. Niisugune mõtete jagamine ja aktiivne kuulamine võib olla julgustav. Kokkusaamine võiks alata lauluga, mis otsib Püha Vaimu, ning lõppeda tänulauluga.

 

Õiglast maailma otsides

Ebaõiglus, olgu siis ökoloogiline häving,^* ebavõrdsus, vägivald, sõjad, toob esile terve rea emotsioone – nördimus, viha, kurbus, mõnikord meeleheide. Kui me otsustame justkui õiglaselt selle kõige vastu võidelda, kas ei teki siis ohtu, et me jääme nii tugevasti oma arvamustesse lõksu, et me enam kaugemale ei näe?^* On risk, et muutume omaenda algoritmi vangiks ja takerdume polaarsetesse maailmavaadetesse, mis ähvardavad meie ühiskonda.

Lõksu vältimiseks tuleb „kastist“ välja astuda ja kuulata ka neid arvamusi, mis meie omadest erinevad, isegi kui esmapilgul näib olevat võimatu nendega nõustuda.

Mõnikord peame valmis olema koos hoidma väga keerukaid reaalsusi, kus ei näigi olevat ühtset lahendust.^* Erinevate poolte kuulamine võib olla väga koormav, kuid mitte kuulamine oleks ebaõiglane.

Pärast õhtupalvust Taizés ütles üks noor naine mulle: „Pean tunnistama enda sees olevat vägivallatunnet, aga samas panen selle kõrvuti vajadusega mõtiskleda.“ Minu meelest oli niisugune väide väga vabastav. Selle asemel, et vihatunnet maha suruda või teeselda, et seda pole olemas, asetas ta selle kõrvuti januga Jumala järele.

On oht, et hävitavad jõud, mis on meis kõigis olemas, võtavad meie üle võimust. Nii kerge on inimesi ja isegi terveid rahvaid demoniseerida. Nõnda riskime sellega, et meid kistakse vägivalla keerisesse, mis omakorda jätab meisse jälje. Mõtisklus – palve – avab meile uue mõõtme, juhib meid leppimiseni sellega, mida me endas kanname, ning aitab meil leida viise, kuidas ehitada sildu.

Püha Vaim juhib meid teedel, kus võime teha julgeid otsuseid. Vend Roger, kes alustas meie kogukonnaelu Taizés, kõneles rahutegijate loovast vägivallast^*, mis võimaldab neil mitte alistuda kiusatusele evangeeliumi teedelt kõrvale astuda.

Jeesus kehastab õiglast maailma ja õigeid suhteid, mida evangeeliumid nimetavad Jumala kuningriigiks. Aga temagi vihastas ja keeras templis kummuli kaubitsejate ja rahavahetajate lauad, et teha Jumalale ruumi.^* Jeesus protesteeris ägedalt religioosse silmakirjalikkuse vastu, aga samas suutis ta vastu võtta niisuguse religioosse juhi nagu Nikodeemus. Ta tundis varisere ja võttis vastu nende külalislahkuse,^* aga samas einestas ta ka nendega, kes olid ühiskonnast välja arvatud. Tal oli vankumatu armastus Iisraeli rahva kadunud lammaste vastu,^* ent samas imetles ta Rooma ohvitseri usku ja tervendas tema lapse;^* ning ta vestles usuteemadel paganliku naisega, keda ta oma rännakutel kohtas.^*

Võttes riski luua suhteid inimestega, kes olid teistsugused,^* edendas Jeesus usaldust ja kehastas Jumala lepitavat väge.

Kui teame, et pimeduses paistab valgus ja et lihtsate inimliku headuse žestide kaudu võib Jumala armastus võita, saame ka meie vabaduse tegutseda.

Kristus Jeesus, oma maise elu jooksul ei kõhelnud Sa ebaõiglust hukka mõistmast, aga sa püüdsid luua sildu nendeni, keda oma teel kohtasid. Suurenda meie janu ületada lõhesid, mis lahutavad inimesi ja rahvaid, et õiglus võiks maa peal vilja kanda.

Missuguseid konkreetseid samme saame astuda, et ehitada sildu üle lõhede? Inimestel on raske tegutseda üksnes omapäi. Arutleme koos, paneme pead kokku, ulatame üheskoos abikäe ühiskonna äärealadel elavatele inimestele. Kuidas kuulata inimesi, kellel on meiega võrreldes erinevad arvamused, mõista nende hirme, hoides samal ajal kinni evangeeliumi väärtustest?

 

Kogukonda otsides

Üks Taizé vabatahtlikest ütles mulle: „Ma tahan elada vastavalt oma väärtustele ja evangeeliumi väärtustele. Kui ma otsuse langetan, küsin endalt, kas see on vastuvõetav teistele, tervele planeedile ja ka mulle endale? Me tahame ju ehitada paremat maailma.“

Kas oleme valmis taastama kogukondi pärast pandeemiast tingitud isolatsiooni,^* ehitama üles hooliva maailma^*, kus valitseks osadus inimeste, loodu ja Jumala vahel? Kõik on omavahel seotud; me kõik kuulume üksteisele oma ühises kodus, Jumala loodus, mis on meile jagamiseks antud.

Kui Jeesus oli ristil, siis lagunes tema kogukond. Juudas reetis ta. Peetrus salgas ta. Enamik tema sõpru jooksis minema. Kogu Jeesuse töö armastava osaduse loomiseks, kus kõik tunneksid end teretulnuna, näis olevat lõppenud. Ta oli võtnud riski olla valmis andma oma elu isegi nende eest, kes ta hülgasid. Kuid kõige pimedamal hetkel sünnib risti jalamil kogukond uuesti.^*

Johannese evangeeliumi järgi jäävad neli naist ja üks mees Jeesusega kuni lõpuni. Nad on lihtsalt ta juures, sõnatult. Neist saavad tunnistajad osadusest, mida Jeesus loob ka siis, kui miski ei tundu enam võimalik.

Vaenulikkus ja hülgamine lõhuvad inimliku osaduse. Ristil võtab Jeesus selle vaenulikkuse ja hülgamise enda peale, taastades osaduse isegi suurima kannatuse hetkel.^*

Ristil annab Jeesus oma armastatud jüngri oma emale üle kui teise poja ja see jünger võtab Jeesuse ema oma koju vastu, esindades sellega kõiki tulevasi jüngreid, keda Jeesus armastab. Sünnib uus perekond: Jeesusesse uskujate kogukond, Kirik – see ei ole sündinud inimlikul viisil triumfi ja võidu läbi, vaid armastusest, mis on suurem kui kannatuste tumm vaikus. Keda saaks niisugusest osadusest välja jätta?^*

Me oleme kutsutud Kirikus seisma koos kannatajatega, ebaõigluse ohvritega.^* Me kõik oleme inimesed, kutsutud üksteist aktsepteerima õigluses ja ausameelsuses, kus peetakse lugu iga inimese vabadusest ja terviklikkusest.

Jeesus lõpetab oma maise töö, surres hingamispäeva eelõhtul, nädala seitsmendal päeval,^* nii nagu Jumal lõpetas loomistöö seitsmendal päeval, nähes, et kõik „oli väga hea“.^* Kingitus, mille Jeesus teeb oma elu ristil andes, on uue loodu algus. Ta sureb vägivaldset surma – aga tema ihust^* voolavad „elava vee jõed“^*, mis pole midagi muud kui Püha Vaim, kes uuendab maa palet.

Jeesuse ihu pannakse uude hauda, mis asub aias – ka meie maailm on määratud saama niisuguseks aiaks.^* Ja järgneva, seitsmenda päeva vaikuses alustab haavatud loodu, mille osa meiegi oleme ja mis on meie hoolde usaldatud, oma salajast muutumist.

Kristus Jeesus, sa andsid oma elu igaühe eest ja näitasid meile, kui palju sa oled valmis end meile pühendama. Luba meil seista sinu risti jalamil koos sinu ema Maarja ja sinu armastatud jüngriga ning võtta vastu kõik, mida sa meile räägid.

Kellega palutakse meil koos seista? Kuidas me kogukonda kogeme? Näiteks tudengid saavad ühises majas elada, koos palvetada ja süüa, eriti koos kaugemalt tulnud üliõpilastega; teised kohtuvad iga nädal kellegi kodus. Aidake neil, kes tunnevad end kõrvalseisjatena, tunda, et nad on oodatud – juba nõnda saate lihtsal kombel ületada ebaõiglust.

 

Rahu otsides

Me igatseme rahu – oma sisemuses ja selles maailmas, mida Jumal nii väga armastab. „Alusta rahu nimel tööd iseendas, nõnda et sa rahu leidnuna saaksid tuua rahu ka teistele,“^* ütles üks 4. sajandi usklik.

Kui Jeesus kohtub ülestõusmispühade hommikul aias Maarja Magdaleenaga, küsib ta temalt: „Miks sa nutad? Keda sa otsid?“^* Maarja pisarad muutuvad rõõmuks, kui ta mõistab, et seda, kelle järele ta igatses, pole surm võitnud. Seejärel saadab Jeesus tema ka teistele sõpradele jagama seda, mida ta on näinud ja kuulnud.

Mõnda aega hiljem kohtub Jeesus oma sõpradega, kes on ikka veel täis kartust, ning tema esimesed sõnad on: „Rahu olgu teile!“^* Sisenedes kaaslaste hirmudesse annab ta neile tunda oma ligiolu rahu. Täites neid Püha Vaimuga, annab ta edasi vastutuse jätkata oma lepitustööd.

Rahu, mida Jeesus neile enne oma surma lubas, „rahu, mida maailm ei saa anda“,^* on palju enamat kui konflikti puudumine. Piibli sõna shalom hõlmab taastamise ja terviklikkuse tunnet. See on Jumala rahu, mis on meile usaldatud, et saaksime seda edendada ja arendada.

Kui aitame teistel avastada neile pakutavat vabadust ja rahu, kui teeme kõik endast oleneva, et lõhkuda vaenulikkuse barjääre või neid piiravaid müüre, siis osaleme tõeliselt Jumala elus. Ja kui vaatleme loodut imetluse ja tänuga ning hoolime sellest, kas ei kõnni me siis samal rahuteel?

Meil kõigil on vaja saada osa sellest rahust, mida ülestõusnud Kristus meile kõigile tõotab. Sel viisil saame koos rännata ja olla üksteisele teekaaslaseks, külvates samm-sammult lootust^*. Kas püüame isegi kõige lihtsamate žestide kaudu saada leppimise märkideks, rahu palveränduriteks, igaüks omal moel, kuhu iganes Jumal meid on asetanud?

Kuulake nende hääli, kes kannatavad surmavate konfliktide keskel või meie ühiskondades toimuva vägivalla all. Üks võimalus niisuguseks tähelepanuks on kontakti hoidmine sõjapiirkondades elavate inimestega. Toetage neid, kes püüdlevad õigluse poole riikides, kus valitsevad rõhuvad režiimid või sõda õhutav valitsus. Kas mõned neist inimestest oleksid valmis oma tunnistust jagama? Korraldage palvus rahu eest ja jagage mõnda neist tunnistustest. Kuulake, mida Püha Vaim meile täna ütleb.

Õnnista meid, armastuse Jumal. Juhi Püha Vaimu läbi alati meie samme, kui me kõnnime koos ülestõusnud Kristusega. Püüdkem saada lootuse palveränduriteks, rahu palveränduriteks.